Mida voib pohjustada valu uhises
Pärmseen, mis kuulub normaalse mikrofloora hulka, põhjustab vohama hakates kipitavat-põletavat tunnet suuõõne limaskestal. Aju ei tembuta mitte ainult mälestustega, vaid aju suudab meid ka ilma põhjuseta murtsema ja hirmu tundma panna. Taju all ei mõelda siin mitte introspektiivset taju, vaid välistaju.
Tööpakkumised Kroonilise valu käsitlus Igaüks tunneb mõnikord valu. See on täiesti normaalne. Aastate lisandudes on teatud eas juba veidi imelik, kui kehas kuskil midagi ei valuta. Äge valu on hoiatussignaal, et kaitsta meid vigastuste eest.
Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad.
Tõendamisvajadus võib aga sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend. KrMS § lg 2 p 4 ja § lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga tõendada soovitakse.
Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest.
See valu on kesknärvisüsteemi ja aju toodang. Samamoodi tunneb fantoomvalu näiteks amputeeritud jalaga inimene, ta võib tunda, et varbad valutavad, kuigi varbaid enam ei ole. Aju moodustab minevikuga seotud mälujälgi, asendab neid uue ja väljamõeldud või mujalt ülevõetud teabega ning pakub meile mineviku kohta mälupildi, millel ei pruugi tegelikkusega üldse midagi ühist olla.
- Kroonilise valu käsitlus - Ravida Kliinik
- Valu leevendamine[ muuda muuda lähteteksti ] Valude ja kannatuste leevendamine on tervishoius üks kõige olulisemaid eesmärke.
- Даже поворота.
Aju ei tembuta mitte ainult mälestustega, vaid aju suudab meid ka ilma põhjuseta murtsema ja hirmu tundma panna. Ja see omakorda suurendab valu. Aju võib meie valusid ka leevendada. Näiteks kui me usume mõnda ravimeetodit, et see aitab, oleme postiivsed, siis valu ka väheneb.
Kuigi teadlased on oma uuringutega tõestanud, et see meetod ei toimi, võib platsebo efekt valu ravida mõnede teadustööde kohaselt isegi tõhusamalt kui morfiin, mis on väga tugev valuvaigisti. Kroonilise valu põdeja aju reageerib isemoodi ka teistele ärritustele, mitte ainult valule. Valukannataja võib tasapisi muutuda ülitundlikuks paljude asjade suhtes: tuuletõmbusele, mürale, eredale valgusele, jne.
Kroonilise valu käsitlus
Nii tekib nõiaring, kus närvisüsteem on pidevas ülepinges ja patsient on pidevalt väsinud. Kuidas kroonilist valu ravida saab? Kroonilise valuga patsient vajab arstipoolset selgitamist ja nõustamist. Patsient peab aru saama, mis temaga toimub, miks valu püsib ja kuidas ta end ise aidata saab.
Kindlasti ei piisa ühekordsest kohtumisest arstiga, vajalik oleks mitme taastusravi meeskonnaliikme ja patsiendi koostöö.
Meeskonda kuuluvad ideaalses olukorras arst, füsioterapeutõde, psühholoog, sotsiaaltöötaja ja tegevusterapeutkes kõik vastavalt vajadusele aitavad patsiendil valuga toime tulla ja seda vähendada ning mõjutada faktoreid, mis valu tekitavad või alal hoiavad. Kroonilisele valule on vaja läheneda mitmekülgselt. Valuravis kasutakse mitmesuguseid ravimeid. Need arusaamad ei käi omavahel hästi kokku. Selle poolest nad sarnanevad füüsiliste esemetega või nende seisunditega.
Valude kohta öeldakse, et neid tuntakse kuskil: näiteks: "Ma tunnen vasaku käelaba seljal teravat valu. Valu tõmbab tähelepanu ja hoolitsuse neisse kohtadesse, kus neid tuntakse. Mõnikord öeldakse ka, et sama valu tuleb tagasi või käib hooti peal. See vihjab arusaamale, mille järgi valusid on usutav samastada kehaosade seisunditega, tõenäoliselt koekahjustustega sest millest muust võiks jutt olla?
Ometi on terve mõistus sellise samastuse vastu, samuti paistab, et terve mõistus ei pea valutundmist millegi füüsilise tajumiseks.
Sarnased artiklid
Tõepoolest, terve mõistus peab mõeldavaks nii mingis kehaosas valu tundmist, ilma et vastav kehaosa oleks kahjustatud, fantoomvaludishias kui ka valu mittetundmist hoolimata kahjustusest valuvaigistite või anesteesia toimel.
Nagu teisigi teadvustatud episoodide elamusi, peetakse valusid tavaliselt privaatseteks, subjektiivseteks, ennastsisendavateks ja aistijale Polve haiged teadmist andvateks. Rääkides valudest kui elamustest, räägitakse neist ühtlasi nii, nagu neid elamusi kuidagi seesmiselt tajutaks, nii et mõte läheb introspektsioonile.
Valutundjad ütlevad, et nende elamused on privaatsed selles mõttes, et neil endil pole nendele sellist episteemilist ligipääsu nagu neil endil nad tunnevad valu ning selle põhjal saavad teada, et nad seda tunnevad ; see vastandub tavaliste tajuobjektide vahetu vaimuvälise ümbruse, sealhulgas oma keha avalikkusele. Paistab ka, et valud on subjektiivsed selles mõttes, et nende olemasolu sõltub sellest, et neid tuntakse; ka selles suhtes nad erinevad tavalise välistaju objektidest.
Paistab, et inimestel on eriline episteemiline autoriteet oma valude suhtes: nende valuteated paistavad olevat korrigeerimatud või isegi eksimatud. On paratamatu, et kui keegi usub, et tal on valus, siis tal on valus.
On paratamatu, et kui kellelgi on valus, siis ta teab, et tal on valus, ennastsisendav vaimuseisund. Nii et paistab, et pole vastandust näilise ja tegeliku valu vahel. Paistab, et siis ei saa mul valu tundmise põhjal tekkida ekslikku uskumust, et mul on valu, nii nagu välistaju puhul.
Kohtulahendite liigitus
Valudel kui aistingutel ei ole asukohta. Aga millele me siis asukoha omistame, kui me seostame valusid kehaosadega?
Kui jutt on välistajust, näiteks millegi nägemisest, siis teised saavad seda samamoodi näha hallutsinatsiooni korral nägemist ei toimu. Erinevalt nägemisest endast eeldab oma nägemisest teatamine endast, et teataja paigutab kategoriseerib nähtu mingi mõiste alla.
Saada lugu
Valuteate tõesus ei nõua mingi vastava seisundi olemasolu kehaosas. Kui me ütleme, kus meil valutab, siis me ei võta sidumust, et selles kohas on mingi kahjustus; välistaju puhul on asi teisiti. Aga kui ma rääkides valust mingis kohas, ei paiguta sellesse kohta ei vaimset elamust ega kehalist seisundit, mida ma siis teen?
Tervel mõistusel on raske vastata. Siiski, kui väga peale käia, siis öeldakse, et tegu on millegagi, mida ma introspektsiooni abil saan jälgida ja kirjeldada, ja see sisemise tähelepanu privaatne ja subjektiivne objekt, mille kohta ma ei saa eksida, asubki kehaosas. Kui seda tõsiselt võtta, siis tuleb välja, et sellel asjal on küll asukoht avalikus ruumis, aga ainult minul on sellele episteemiline ligipääs; ja selle olemasolu sõltub sellest, et ma seda tunnen tajun.
Tekib ka küsimus, et kui see asi on minu tähelepanust eraldi, kuidas siis nii saab olla, et ma ei saa selle kohta eksida. Ja mis laadi asi see siis on, kui see pole füüsiline? Nii et terve mõistus ütleb kokkuvõttes midagi niisugust, et valu on ühtaegu akt ja objekt. Tajuakti analüüsitakse tajuja seisukohast nii, et selles osalevad elamus ja mõisteline kategoriseeriminest mõistete rakendamine taju objektile ja selle omadustele.
Navigeerimismenüü
Tajuelamused on tajujale läbipaistvad, nii et ta tajub vaimuvälist reaalsust otseselt, tajumata või teadvustamata kõigepealt elamust või selle omadusi. Niisugust tervemõistuslikku vaadet nimetatakse tavaliselt naiivseks realismiks või otseseks realismiks.
Kaudse realismi järgi on see otsesus illusoorne: tegelikult teadvustatakse otseselt elamuslikke vahendajaid, ja vaimuvälist maailma tajutakse kaudselt. George Edward MooreBertrand Russell ja Henry Habberley Price 'i järgi on need vahendajad fenomenilised või mentaalsed partikulaaridmida tavaliselt nimetatakse meelteandmeteks.
Oletame, et kellelgi on hallutsinatsioon. Intuitsioon ütleb, et ta näeb midagi. Meelteandmeteteooria järgi ta näeb fenomenilisi indiviide meelteandmeidmillel reaalselt ongi need omadused, mis paistavad.
Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks.
Meelteandmed on privaatsed, subjektiivsed ja ennastsisendavad ning on korrigeerimatu teadmise allikas. Meelteandmed ei ole meeleelundite ees, vaid teadvuses. Tajulise teadlikkuse puhul on alati tegu fenomeniliste objektide teadvustamisega, olgu siis tegu hallutsinatsiooniga või tajuga.
Kuigi välistaju puhul tajutakse välisobjekte ja nende omadusi kaudselt, seda kaudsust tavaliselt ei teadvustata; seda näitab ainult filosoofiline refleksioon.
Paistab aga, et valu puhul tuleb see kaudsus introspektiivselt kergesti välja, sest me ei taha samastada valu kehaosaga, milles me seda tunneme.
Valu ja teisi " intransitiivseid " David Malet Armstrong" Bodily Sensations ", " A Materialist Theory of the Mind " kehalisi aistinguid tundub meelteandmete teooria hästi seletavat.
Meelteandmete teooria seisukohast on valud fenomeniliste indiviidide paradigmaatiline näide. Nende olemasolu sõltub sellest, et neid aistitakse, ja nad on aistijate jaoks loogiliselt privaatsed.
Shutterstock Keel kipitab ja valutab, põletav tunne on kogu suus ja ka huultel.
Sellepärast siis ongi valud ühtaegu aktid ja objektid: nad ei saa olemas olla ilma elamusaktita Charlie Dunbar Broad" Scientific Thought ". Valu mõiste käib nii fenomeni kui objekti kui selle teadvustamise kui akti kohta.