Slash valu kriis kui ravida. MÜÜRILEHT 98 : JUULI by Müürileht - Issuu

Nii nagu mõned otsivad Jumalat loodusest ja füüsilisest maailmast, ütleme füüsikast, siis samavõrd võiks teda otsida sotsiaalsest maailmast. On juhtumeid, kui viin tõesti vähendab rõhku kogu joomise ajal. Huvitab ehk vaid kui omavaheline köievedu ehk kes edukamalt tamiili veab ja teise poisiga võrreldes enam kala saab. On normatiivne inimene — teovõimas versus teovõimetu.

Kiire tempoga ja jõhker RPG-süsteem [suletud]

Aga mis saab siis, kui enam midagi igatseda polegi? Kirjutas Tiit Pruuli, illustreeris Osteokondroosi haigused liigeste Roosa See oleks seiklus. See oleks unistuste täitumine. Enne suurele maale tagasi jõudmist kuu aega ja mitu tuhat meremiili täielikku üksindust, maailma tugevaimaid tuuli ning rängimaid laineid. Pistad pea ahtritelgi alt välja ja soolased pritsmed puhuvad mõtted klaariks, jääb vaid üks — ma olen lihtsalt siin, erilises kohas, kus pole midagi.

See on mu unistuste tipp. Erutav ja eriline oleks seal isegi hirm: kas laev peab vastu, kas generaatorid käivituvad, ega peamasin ei streigi, ega veemagesti üles ei ütle, kas meeskond saab iseenda ja üksteisega hakkama. Sormede liigeste valu peeti lugu, sest nad ei tegelenud tühja-tähjaga! Nad ei reisinud Keskmaa kaugetesse nurkadesse ega seigelnud Üksildase Mäe juures.

Jaa, tõsi, see tundus küll teatud piirini põnev, aga vabatahtlikult kaugetesse kolgastesse siiski ei mindud. Räägib, kuidas järid tõsteti ahjule ligemale tulejala ümber, naisterahvad võtsid vokid ette või sukavardad näpule ja siis hakkas mõni vana soldat või meremees rääkima ammustest aegadest ja kaugetest paikadest.

• Varvid jala liigestes
• Siegfried von Vegesack “Balti tragöödia” | Lugemissoovituse blog
• Aga püüame mõnd aega sadulas püsida.
• Kogukonna ennetuskava vähendab Apache hõimu enesetappude määra Kogukonna ennetuskava vähendab Apache hõimu enesetappude määra Video: suitsiid.
• Kiire tempoga ja jõhker RPG-süsteem [suletud] | GAME
• Target t arthroosi ravi diagramm
• Kogukonna Ennetuskava Vähendab Apache Hõimu Enesetappude Määra - Depressioon

Räägiti uskumatutest ilmaimedest, mida oli põnev kuulata, aga mille külge tark ei puutu. See on sama mis Karl Ristikivi kahte harusse kasvav puu — kojuigatsus-kauguseigatsus. Või sama mis Jan Kausi eemaloleku ja lähedusiha kokkukuuluvus. Me tahame eemale ja siis tahame tagasi. Me tahame ahvatlustele korraks järele anda ja minna sinna, kus on helesinine silmapiir, värviline vikerkaar, El Dorado, kaotatud paradiis.

Lõpetasin järsult joomise surve

Me igatseme midagi, mis on suurem, Slash valu kriis kui ravida ja ilusam kui see, mis on parasjagu meie kõrval ja käeulatuses. Kuuskede ja kaskede asemel natuke palme ja seedreid palun.

Aga lõpuni minna me ei julge. Lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Seedrit, aga mitte neegrit. Ja juba Slash valu kriis kui ravida olles igatsed seda, mis koju maha jäi. See, mis maha jäänud, muutub suuremaks, ilusamaks, paremaks kui mis iganes kookospähklid ja pärlikeed, mis võiksid sind ees oodata.

Ma tean, et kui kallas enam ka binokliga näha ei ole, siis Liigeste PRP-ravi. alla kajutisse, viskan end koisse ja hetke pärast hakkan kõige selle stiihia keskel igatsema kodust rahu, Käsmu majaka tagust vaikset veelokset, seda, et kui raadiouudiseid kuulates köögilaua taga istun, tuleb keegi mu selja taha ja teeb pai. Ma kujutan juba ette, kuidas see sada tonni kaaluv raudlaev hakkab kahe päeva pärast, kui Antarktika poolsaare varjust välja saame, Lõunamere lainetes rappuma ja värisema, kuidas hoian kahe käega roolimaja käsipuudest kinni ja tunnen äkki ahastamapanevat mõttesugulust Grigori Petšoriniga, tolle Bellingshauseni aja kangelasega, küünilise ja kirgliku mehega, kes tundis pidevalt igavust ja kannatas seletamatu igatsuse käes millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele.

Tema seiklusjanune hing ei lubanud mehel kusagil paikseks jääda ega üheski suhtes sügavat armastust leida.

Petšorini täitmatu süda peab kõike tühiseks ja talle on jäänud veel viimane abinõu: niipea kui võimalik, tahab ta taas teele minna — Ameerikasse, Araabiasse, Indiasse. Kujutan ette, kuidas see mõte mu seal suurel merel hulluks ajab, sest tegelikult ma ei taha ju seda. Ma olen näinud Pariisi, Kairot, Surnumerd.

Need kohad ei eruta mind enam. Kui, siis väga erilised kohad. Nagu Grytvikeni kalmistu oma anglikaani kirikuga Lõuna-Georgial. Oli hädaolukord, üks kronstein, mis purje masti sisse kerib, oli purunenud ja ootasime, kuni kohalik töömees uue treib.

Läksin sadamakõrtsi, milleks oli väike sinine lahtine putka, mille seinale oli maalitud suur valaskala, mille all olevast kastist tõstis kõrtsmik pudeleid lauale. See oli selline kõrts, millistes istuvad kahte tüüpi inimesed. Need, kelle elu on persse läinud, ja need, kelle elu on lill. Esimesed istuvad seal sellepärast, et neil pole ei raha ega energiat, et minna kohtadesse, kuhu nad igatseksid minna.

Teised istuvad sellepärast, et nad ei pea enam igatsema, kõik oleks neil olemas, kui nad seda vaid tahaks, aga nad ei taha kõike.

Tolles kõrtsis oli vaieldamatult õdus olla. Eriti õdus oligi sellepärast, et polnud muidukiibitsejaid ega wannabe-meremehi. Vankris oli ilmselt suurem osa ta maisest varast, muu hulgas turritas sealt välja paar kanget Carlsberg Elephanti.

Minu noorus!

Robert Plant ja Bob Dylan olid ju ka, ma pidin minema. See ringikärutamine hoiab mind noorena. Ma ei teadnudki, kuidas reageerida, sest eks põgenemise teema on mindki vaevanud. Ma olen samuti põgenenud, et vabaks saada. Aga võib-olla olen nimetanud selle lihtsa põgenemisvajaduse igatMe igatseme midagi, mis on suurem, suseks ning ehtinud ta kellade ja viledega, mida tegelikult sinna parem ja ilusam kui see, mis on parasjagu meie kõrval ja käeulatuses.

Ja lõpuks taipan, et tegelikult igatsen oma igatsust.

Kogukonna ennetuskava vähendab Apache hõimu enesetappude määra

Lihtsalt seepärast, et ta arvas, et purjetamine kui teelolek on erutav, lihtsalt selleks, et seilata. Igatsus on minu erutusseisund. Ma ei saa riskida sellega, et ühel hetkel pole mul enam midagi igatseda. Erilisi unistusi ei pea proovima ellu viia, see vaid rikub nad.

Ma lendan homme tagasi Eestisse. Igaüks, kes nooruses vähegi seigelda tahtis, luges Jack Londonit ja igatses kihutada koerterakendil üle lumiste väljade ning laul- Mida tegid London ja Hemingway, kui da kuuma tee kõrvale vanu laule neil enam unistusi ei olnud? Mida tegid Malemute Kidi osmikus.

Igaüks, nad siis, kui nad enam midagi igatseda kes Jack Londonist innustust sai, ei osanud? Hakkasid jooma. Igaüks, kes tahab Slash valu kriis kui ravida kaotamata maailma näha, võtab eeskuju Ernest Hemingwayst, istub, vintpüss põlvedel ja viskipudel peos, varitsusonnis ja kuulab jahilugusid, kus loomad käituvad Slash valu kriis kui ravida inimesed ja inimesed käituvad nagu imelised inimesed.

Mida tegid London ja Hemingway, kui neil enam unistusi ei olnud? Mida tegid nad siis, kui nad enam midagi igatseda ei osanud? Lõpuks võttis London morfiini ja Hemingway oma lemmikTiit Pruuli 55 on puusaliigese valus, mida teha, püssi. Reisielamuste jäädvustamine muudab kogetu tegelikuks, kuigi tehnoloogia arenedes on Salv liigeste haigustest vähem põhjust usaldada puhkusekaadrite autentsust.

Aga kas inimesele saab panna pahaks soovi elu ilustada? Kaugelt koju toodud Slash valu kriis kui ravida pakkusid paiksematele kaasaegsetele heroilise alatooniga vaatemängu eksootilistest maastikest ja kultuuridest, kuid neil oli selgelt ka hariv, teaduse jaoks dokumenteeriv funkt- mine on muutunud seetõttu mõeldamatuks: kui sul pole pilte, siis kas või milleks sa üldse reisisid? Reisimisest saab sedasi ühelt poolt lausa strateegia fotode varumiseks et kinnitada nendega oma sotsiaalset kapitaliteisalt filtreerib enda ja kogetava vahele asetatav kaamera uusi ja võõraid kogemusi, pakendab need ohutult suveniirlikuks ning vähendab turistlikku nõutustunnet senitundmatute asjadega kohtumisel.

Ühtlasi on võimendunud kujutatava tehislikkus. Argipäevast välja astuvad, unistama kutsuvad reisifotod on üks sellistest võimalustest. Enese jäädvustamine samas kaadris tuntud turismiobjektiga kinnitab reisimise fakti, joonides ühtlasi alla seda, et selle ettevõtmiseks oli mitmesugust kapitali: raha, aega, maitset jne. Tehnoloogia ja huvireisimise laiema kättesaadavusega Ühismeedias jälgitava elustiili-reisifotograafia visuaalse retoorika ampluaa on avar.

Seikluslikum ots esitleb näiteks valitud vaateid maalilistest, kuid raskesti ligipääsetavatest kohtadest, kus üksik anonüümne inimkuju pakub potentsiaalse avatarina vaatajale võimalust end ürgsesse loodusesse unistada. Hedonistlikum pool panustab külluse, heaolu ja piiramatu vaba aja esilemanamisele, luues kujutisi lõõgastumisest kaunis ja ahvatlevaks peetavas keskkonnas, püüdes tabada tuntud maamärke või objekte eriti fotogeenilise nurga alt või lihtsalt midagi väikest ja toredat, mis kannaks positiivset, elevat laengut.

Küsimus pole siinkohal pelgalt filosoofiline. Valitud veetlevad ja muretud kaadrid on vaid hoolega toimetatud fragmendid juba kadunud aegruumilisest tegelikkusest. Nähtav on suuresti ka objektiivselt kättesaamatu: enamik ekraane imetlevatest unistajatest ei jõua kahjuks või õnneks kunagi samu kohti oma silmaga nägema.

Valdav osa reisisisu tootjatest näib aga pigem vältivat igasugust rahast rääkimist, kuna säärane reaalsusesse tagasisadamine võiks potentsiaalse publiku tuju rikkuda — halvemal juhul sisendatakse lausa petlikke lootusi soodsalt läbiajamise võimalikkusest. See omakorda on viinud näiteks Kagu-Aasia riike otsima meetmeid nuhtluseks kujunenud läänest tulnud noorte kerjavate seljakotirändurite vastu, kes on ajanud unistuse segamini õigustatud ootusega. Tagasihoidlikult hinnates on maailmas kümneid tuhandeid reisisisu tootja ambitsiooniga üksikisikuid või tiime, kelle materjal reeglina ei peegelda, et majanduslikult tasuvalt töötab neist vaid väike hulk.

Omaette küsimus on, kas seda peaks kellelegi pahaks panema, kui arvestada reisimise kui Slash valu kriis kui ravida eetilisi küsitavusi, nagu keskkonna koormamise ja kohalike elu tõsiselt häirivas ületurismis overtourism osalemise vastutustundetus. Ometi ei saa üle žanri vaieldamatust ligitõmbest, olgugi et suure osa materjali tehislikkus on ilmne ning ka publik veebiavarustes kalestunud. Nii lihtne ja hea ning Sontagi parafraseerides täiesti loomulik tundub turgutada oma voogu paari teemaviitega, mis tilgutavad Valu ola tablettide liigestes tavalise jama vahele doose sügavrohelist floorat või selget türkiissinist ookeanivett ja ergavaid liivarandu.

Ehk on see seletatav muude fiktsioonil rajanevate meelelahutusvormide puhul kasutatava kahtlemise kõrvalejätmisega suspension of disbelief protsessiga, kus vastuvõtja nõustub naudingu saamiseks oma skeptilise hoiaku ajutiselt kõrvale jätma. Kui toores emotsioon toimib, siis milleks liigne mõtlemine. Näib loomulik, et pildile jäädvustub meditatiivselt sulnis miljonivaade justkui puhastatud kujul, ilma ümberringi trobikonnas trügivate, higistavate ja lärmavate kaaspildistajateta.

Piltide postitajate positsioon, sõltumata sellest, kas neid on pildil näha kui on, tuleb edu lootjatel ka isiklikult vastata üsna kitsastele esteetilistele parameetriteleon performatiivselt, kaasakutsuvalt nautiv.

Vastupidi, näib loomulik, et pildile jäädvustub meditatiivselt sulnis miljonivaade justkui puhastatud kujul, ilma ümberringi trobi- konnas trügivate, higistavate ja lärmavate kaaspildistajateta. Kui vaja, suudab pea igaüks nüüd tulemust järeltöötluses idüllilisemaks kohendada, et vaatajatele vahendatav fiktsioon saaks vajaliku emotsionaalse jõu.

Muljed kaugetes kaunites kohtades viibimise vahetusest ja lähedusest, mida Instagrami reisifotod pakuvad, on siiski selgelt vastuolus kujutatava suhtelise kättesaa- Mari Laaniste on kunstiteadlane, kes tegeleb visuaalja popkultuuriga, Hockey harja valutab põhiliselt eesti filmi ja animatsiooni.

Mõnikord kirjutab ka kriitikat ja ilukirjandust. Sontag, S. On Photography. Camera Lucida. Reflections on Photography, lk The Social Photo. On Photography and Social Media, lk Ja isegi kui rajad on samad, siis igav selles ametis ei hakka. Kas kergelt karjuva kõneviisi ja hea pioneerijuhi raudse haardega tegus isik, kes näitab nagu hea karjane ekskursantidele mõõdukal kapakul teed läbi muuseumide ja linna?

Inimene, kes istub bussijuhi kõrval, lobiseb reipalt mikrofoni, et vaadake nüüd paremale ja nüüd jälle vasakule, ning lahutab reisiliste meelt?