Rahva meditsiini sormede sailitamine

Keegi siis ütli, et võta ussiviina. Lüüa perekonna Candida seeni. Mu isa-ema viisid mu kellegi vana taluperenaise juurde, kes puhus mu kaela haige koha peale, silitas haiget kohta õige õrnasti ja andis mingisugust salvi peale panda.

Häädemeeste Rahva- ehk pärimusmeditsiin on tähelepanuväärne ja põnev osa rahvakultuurist. See on valdkond, kus on käibel määratul hulgal tervise ja haigustega seotud ainest. Aastasadade jooksul on rahvameditsiini akumuleerunud erinevaid uskumusi haiguste päritolust, põhjustest ja raviviisidest, arusaamu haige ja terve olemisest.

Pragunenud sõrmede patoloogilise tunnuse oht

Aegade jooksul on vanemad arusaamad haiguste ravist ja tekkepõhjustest segunenud uuemate uskumuselementidega, samuti on akadeemiline meditsiinitraditsioon ja -kirjandus kujundanud ning suunanud rahva meditsiinilist mõtlemist.

Ka nüüdisajal on koolimeditsiinil arvestatavaid kokkupuutepunkte rahvapäraste ravivõtetega. Seega mahub rahvameditsiini mõiste alla nii traditsiooniliste kultuuride meditsiin kui ka suur osa tänapäevasest populaarsest, rahvakeeli alternatiivmeditsiinist, milles segunevad akadeemiline meditsiin ja varasemad, nüüdseks juba vaat et üleilmsed rahvaomased meditsiiniteadmised.

Rahvasuus on käibel ütlus, et iga eestlane peab ennast meditsiinis ja poliitikas asjatundjaks ja võtab sel teemal meelsasti sõna. Tõsi see on, et pea igas perekonnas on leidunud keegi, kes on osanud lihtsamate tervisehädade puhul nõu ja abi anda või kes tunneb hästi looduses kasvavaid ravimtaimi, kogub või kasvatab neid ise ja kasutab taimravi Rahva meditsiini sormede sailitamine haiguste puhul või lihtsalt organismi puhastamiseks-turgutamiseks.

Rahvameditsiini uurimise juurde jõudsin Keskseks huviks oli toona sealtkandi tuntuimate rahvaarstide Suridega kodanikunimega Taitsidega seotud pärimus.

Mäletan oma lapsepõlves kuuldud lugudest, kuidas täiskasvanud teadsid üsna täpselt, milliste inimeste või koduloomade tervisehädadega tuleb minna arsti või veterinaari juurde, millal aga võtta Salvesta valu uhises või viin ja kanamunad ühes ning seada sammud Suri juurde.

Hulk aastaid on mul olnud tänuväärne võimalus lugeda Rahva meditsiini sormede sailitamine Tartu kui ka Tallinna 8 Ülikooli üliõpilastele rahvameditsiini valikkursust. Käesolev raamat on senitehtu kokkuvõte, mis seob tervikuks varasemad teemakohased uurimused ja ülevaatlikud kirjutised.

Selles raamatus käsitlen — peamiselt Rahva meditsiini sormede sailitamine Rahva meditsiini sormede sailitamine keskendudes — rahvameditsiini etnoloogi ja kultuuriloolase pilguga: mida peetakse silmas, kui räägitakse-kirjutatakse rahva- etno- või pärimusmeditsiinist; missugused on läbi aegade olnud inimeste arusaamised haiguste põhjustest ning milliseid ravivõtteid ja -viise on ühest või teisest tõvest jagusaamiseks pruugitud või pruugitakse tänini ning kuidas on suhtutud erinevate haiguste põdejatesse ehk teisisõnu — kas saame rääkida ka headest ja halbadest haigustest.

Põgusalt küünib siinkirjutaja pilk ka rahvameditsiini uurimise ajalukku ning rahvaarstide värvikasse ja isikupärasesse maailma. Siinkohal meenuvad kindlasti paljudele lugejatele Luule Viilmaa, Kaika Laine, Vigala Sass, Vormsi Enn ja mitmed teised Eestimaal tegutsenud või tegutsevad tuntud tervendajad, teadmamehed ja -naised. Kuigi see raamat ei ole mõeldud praktiliseks käsiraamatuks, kust leida nõu ja abi ühe või teise konkreetse haiguse ravimiseks, täidab ta loodetavasti oma peamise eesmärgi — olla lugejatele huvitavaks ja ehk mõtlemapanevakski teejuhiks rahvapärase meditsiinilise mõtte maailma ja seda mõjutanud ning kujundanud ajaloolis-kultuuriliste tegurite juurde.

Marju Kõivupuu Tallinnas Enesestmõistetavalt suhtub iga ajastu meditsiiniprobleemidesse erinevalt Gluzman 49— Kuigi teadaolevalt oskavad ka loomad oma tervisehädade puhul abi otsida loodusest — kindlasti on paljud meist juhtunud nägema, kuidas kass või koer isukalt karedalehelisi taimi sööb, et oma seedimist korda saada —, võime rahvameditsiini, millest on alguse saanud ka professionaalne arstiteadus, pidada sama vanaks kui inimkonda. Osana rahvakultuurist sisaldab rahvameditsiin rikkalikult rahvapärimuslikke uskumusi ja teadmisi tervisest ja haigustest, haiguste vältimisest ning erinevatest ravivõtetest ja -vahenditest.

Konverentsi kokkuvõte \

Rahvameditsiini paikkondlikud erisused on otseselt seotud inimest ümbritseva elukeskkonnaga: loodusega kliima, mineraalid, taimkate, loomastik ning inimeste elupaikades leiduvate looduslike ravivahenditega näiteks ravimuda või raviveedsamuti ajaloo12 liste ja majanduslike teguritega, religiooniga, ühiskondlik-moraalsete tõekspidamistega, inimeste eelarvamuste, temperamendi ja paljude teiste, näiliselt teisejärgulistegi teguritega.

Ajastuomaselt oli ka Black seda meelt, et rahvameditsiini võtteid ja võimalusi kasutavad üldjuhul pigem vanamoodsad ja ebausklikumad inimesed Black — Selline lähenemine rahvameditsiinile kujunes järgnevatel sajanditel küllaltki püsivaks.

Sisuliselt samal arvamusel on näiteks soome folklorist Lauri Honko, kes samuti nägi rahvameditsiini praktiseerijate ja kasutajatena eelkõige kehva hariduse ja professionaalse arstiabi võimalusest ilma jäänud või jäetud inimesi, kelle pärimuslikku ravivõttestikku on inimpõlvede jooksul kinnistunud muuhulgas ka akadeemilise meditsiini vananenud ravipraktikad ja oma elu ära elanud teoreetilised seisukohad Honko — Argikeeles nimetatakse rahvameditsiini ka alternatiivseks meditsiiniks, vastandades seda seeläbi nn kooli- ehk akadeemilisele meditsiinile.

Mõiste on oma olemuselt suhteline — see, mis on ühes kultuuris klassikaline ravipraktika, paigutub teises kultuuriruumis alternatiivse te Rahva meditsiini sormede sailitamine.

Näiteks paljudes Aasia riikides on nn Lääne meditsiin mõistetav ja käsiteldav alternatiivsena, kohalik nõelravi aga klassikalisena. Folklorist Ave Tupits toob oma doktoriväitekirjas väga ilmeka näite, kuidas üks Tartus õppiv Aasia päritolu üliõpilane ei suutnud mõista, miks Eestis käsitletakse nõelravi alternatiivmeditsiinina, sest tema seisukohalt on tegemist traditsioonilise meditsiiniga Tupits Alternatiivmeditsiini all tulekski Euroopa, sh Eesti kontekstis mõista esmajoones Idamaadest üle võetud raviviise: nõelravi, kiropraktikat, joogat, erinevaid dieete jms, mis Ungari etnoloog ja usundiloolane Mihály Hoppál on väitnud, et vaid umbes veerand rahvameditsiini praktikast sh taimede kasutamine ühe või teise haiguse raviks omab reaalset ravitoimet; tegelik mõju aga Valu luud liigeste mazi erinevatest arstimistoimingutest, nende käigus läbiviidavatest tervendusrituaalidest ja nende rituaalide psüühilisest mõjust patsiendile Hoppál ; vt ka Raal ; Vanimate rahvapäraste arusaamiste järgi pärinevad haigused tuulest, veest, maast, manalast surnutelt ja nõidusest või kurjast silmast.

Intrusiooni ehk haiguste sissetungi teooria kohaselt on üheks vanimaks haigusseletuseks kehasse tunginud võõrjõud.

1.1. Rahvameditsiin ja koolimeditsiin: mõiste ja tõlgendusviisid

Kui see sissetungiv võõrjõud on inimesest tugevam, siis organism haigestub. Viimaseid peeti keskajal vaimuhaiguste, seestumuse põhjustajateks. Mütoloogilisteks haigusteks liigitatakse haigusi, mille põhjustajaks arvatakse olevat mõni mütoloogiline olend haigusvaim, haigushaldjas vmskellel võivad olla väga erinevad ilmumiskujud — inimesest silmatorkamatu prügikübemeni. Lendav löönd läbi. Nii olevat üks mees rääkind alles nüüd hiljuti.

Lendav: lendva. Jutustaja eland ise kord ühe lendvategijaga ühe koja pääl. Kui see kord kõrtsis ühe mehega riidu läind, siis koju tulles saatnud oma vastasele lendvat. Kui toast tulnud välja, siis olnud tal nagu kolm tulesütt suus. Läind ukse pääle ja puhund sääl sädemeid suust välja. Pärast olnud kuulda, et vastase hobune olnud haige. Rahva meditsiini sormede sailitamine roosihaiguse põhjuseks on suhteliselt võrdselt peetud kurja silma, ehmatamist ning külmetamist.

See14 tõttu on rahvameditsiinis kesksel kohal iga konkreetse haigusjuhu põhjuse ja päritolu seletamine, sest usutakse, et haigus, eriti mütoloogilist algupära haigus nagu muudki üleloomulikud ilmingudkaotab oma võimu inimese üle, kui haigele või ravijale saab teatavaks haiguse nimi ja päritolu või tunneb inimene haigusvaimu ära. Külmtõbi tuleb alati kindlal kella ajal. Ajab inimese raputama. Haige pannakse selleks ajaks, kui ta tuleb, ahju ja tehakse tuli ette.

Siis külmtõbi tuleb ja hüüab haiget tuttava inimese häälega. Kui haige vastab talle, siis saab ta jälle kätte ja hakkab raputama. Kui ei hüüa vastu, siis tõbi ei tule peale. U-u, u-u, kus sa oled?

Pole talle vastu rääkind. Ja siis pole saand pääle tulla.

Torgand kepiga magajaid, need surnud kohe. Kes olnud üleval, see jäänd ellu. Rabaduse vastu: 1. Haiguse algupära tuvastamine andis ka arstimisele suuna: on tähtis, et arstimisvahend pärineks sealt kust haiguski. Mu isal tulid ükskord veest maa alused, ta pani linu likku, oli põlvist saadik vees, kui koju tuli, siis ta jalad hakkasid hirmsaste sügelema ja läksid punaseks, viimaks valutasid üsna.

Küll ta Rahva meditsiini sormede sailitamine mitme rohuga, aga ei aidanud ükski. Läks siis sinna, kus ta linu likku pannes haiguse sai, ja võttis sealt jõe mulda, nühkis sellega jalad üle ja kohe haigus kadus.

Pragunenud sõrmed. Põhjused ja ravi. 4 populaarset rahvatervise meetodit

Mida traditsioonilisem on ühiskond, seda suurem näib olevat irratsionaalne element rahvameditsiinis tervikuna. Mida tugevam ühe või teise haiguse animistlik taust, mille puhul haiguse põhjuseks peetakse pahatahtlikku haigusvaimu, surnu hinge või mõnda muud mütoloogilist olendit, seda maagilisem on olnud selle haiguse ennetamise ja ravimise võttestik.

Vaimuhaigusi on arstitud koljupulbriga, voodimärgamist uriinipiiritusega jne Kõivupuu ; Gustavson Kollatõbe vastu aitab ka see, kui tooreid ehk keedetud porgantid süüa. Uskumus, et punasel lõngal on ravitoime, pole tänapäevalgi rahvatraditsioonist kadunud, seda kasutatakse näiteks käsnade ja soolatüügaste raviks, kuid ka verejooksude peatamiseks: Punasele villasele lõngale teha sõlm ja vajutada kolm korda soolatüükale.

Siis panna lõng uksehinge vahele ja oodata, et see seal ära kuluks. Kui lõng on kulunud, peaksid olema ka tüükad kadunud. Aruvee M. Nagu ta ise rääkis, sai ta neist lahti punast villast lõnga kasutades.

Sidus lõnga käsnadega kaetud sõrme ümber. Kaua ta lõnga sedasi hoidis, ma ei tea, kuid hiljem mattis ta selle ainult endale teadaolevasse kohta Rahva meditsiini sormede sailitamine alla. Tema olevat alati oma jalgu, tähendab varbaid nii ravinud. Ta töötas karjalaudas, kus kanti kummisäärikuid, ning ka astusid lehmad pahatihti jala peale.

Vanaema on eestlane, kelle vanemad omal ajal Venemaale maad otsima läksid.

1. Rahvameditsiin Eestis 19. sajandi II poolel ja 20. sajandil

Vanaema Rahva meditsiini sormede sailitamine kahe lapsega tuli Eestisse peale Teist maailmasõda. Sool sümboliseerib surematust, olles saanud oma nime Rooma tervisejumalannalt Saluselt, kelle auks peetavate tseremooniate juurde sool kuulus.

Ravimina saavutas sool väidetavalt erilise populaarsuse mungameditsiini aegadel. Enne ravimsoola sisseandmist lugesid mungad soolale peale palvesõnu, mida võib võrrelda soola peale puhumisega. Lisaks kasvas usk ravimi toimesse palve lugemisega. Arvatavasti pärineb samast perioodist ka nimetus soolapuhuja rahvaravija tähenduses. Tänapäevases kontekstis on see sõna omandanud halvustava varjundi.

Soolapuhuja sõimunime teenib rahvaarst, kes kasutab ravivõttena peamiselt sõnamaagiat, kuid kelle ravi pole kuigi tulemuslik ning kes oma ametis peab esmatähtsaks patsientide arvelt eelkõige materiaalset kasu lõigata. Enim pruugitud ravivedelik oli viin, mida on Eestis aetud Viina puudumisel, aga ka naiste ja väikelaste seespidisel tervendamisel kasutati puhast voolavat allika vett.

Ootamatute haigestumiste korral anti sisse vee või viinaga lusikatäis püssirohtu kaaliumsalpeetri, väävli ja puusöe segumis oli samuti üks levinumaid rohtusid eelkõige sisehaiguste ja valude puhul.

Viina pealt ka ennustati — vaadati. Varguste selgitamisel ning tuleviku teadasaamisel on viinal olnud kõikide põhjarahvaste vastavates uskumustes oluline koht. Vargust pidi ka nõid kätte muretsema. Vähemalt varast ilmsi andma. Oli kellelgi midagi varastatud, läks ta nõia juurde.

Nõid valas varsti viina klaasi ja hakkas üksisilmi viina peale vahtima. Ühtlasi laulab ta iseäralikku laulu. Laulu ajal pidi varga nägu viina peale ilmuma. Laulu lõpul kuulutas nõid varga nime. Eisen Universaalne vahend oli ussiviin.

Selle valmistamiseks püüti kevadel soovitatavalt enne jüripäeva, Ussiviina ei ole meie peres nagu tarvitatud, aga seda tehti muidugi.