Hurtse harja poorates,

Rahvusvahelises võrdluses oleme pressivabaduse indeksis endiselt väga kõrgel Niisiis mõtleme demokraatiast sageli kui otsesõnu rahvavõimust, süvenemata sellesse, et esindusdemokraatia ning vahetu ehk otsedemokraatia, mille suurendamist nii mõnedki aeg-ajalt taga nõuavad, on kaks digital divide 2 ehk olukorrale, kus inimeste võimalus ja võimekus infotehnoloogia vahendeid kasutada on erinev, mistõttu võib moodsate tehniliste lahenduste rakendamine võimendada veelgi eri ühiskonnagruppide ebavõrdset positsiooni otsustusprotsessides. Me ei tohi unustada, et tulevikumajanduses domineerivate digihiidude kätte ei koondu ainult majanduslik kapital, vaid ka info valdamisest tulenev poliitiline võim. Kui vasakpoolsed kutsusid inimesi koonduma n-ö progressiivsete identiteetide sugu, rass ja seksuaalne orientatsioon lipu alla, siis nad ei kujutanud ette, et parempoolsed võivad sama edukalt taaselustada rahvus- ja usuidentiteedi. Egas sellise avaliku hüve kinnikeeramine ei lahenda traadita interneti usku inimeste kooskäimist ja kõrge resolutsiooniga videote ületarbimist. Ma ei näe siin mingisugust Eesti poliitilise kultuuri arengut.

Nimelt on alates Samas Hurtse harja poorates vanem põlvkond endiselt au sees traditsioonilisi väärtusi ning nad tunnevad ennast selles mitmekesistuvas ja hägustuvate piiridega maailmas järjest ebamugavamalt. Esialgu ähvardab see mehaanilisi lihttöid, kuid mida aeg edasi, seda enam automatiseeritakse ka vaimsemat pingutust nõudvaid keskklassi spetsialistide tööotsi.

Daniel Susskind rõhutab oma põnevas raamatus tööhõive tuleviku kohta7, et robotiseerimine ei toimu suure pauguga, vaid on järkjärguline protsess, mis viib meid kummalisse olukorda, kus majandus küll kasvab tänu pidevale tehnoloogilisele innovatsioonile, kuid sellega ei käi enam kaasas võrreldavat hõive tõusu. Töö ei kao päriselt, kuid seda jätkub järjest vähematele ülivõimekatele. Pole raske aimata, kuidas seesugused arengud mõjutavad klassistruktuuri ja kihistumist.

Kuid meie õnnetuseks hakkab ebavõrdsust võimendama ka teine sama ohtlik tendents — kapitali ja omandi täiesti pretsedenditu kontsentratsioon. Rikkus koondub tulevikus järjest väiksema arvu edukate tehnoloogiafirmade ja digihiidude kätte.

Neid tehnoloogiagigante ei saa niisama lihtsalt väiksemateks tükkideks lõhkuda või kergekäeliselt uutega asendada. Kui juba muretsetakse selle pärast, et kapitalilt teenitud tulu ületab tegelikku tootlikkust8 ja see süvendab ebavõrdsust, siis praegune seis võib olla tuleviku kõrval lapsemäng.

Põhimõtteliselt võime sattuda silmitsi olukorraga, kus väikesele majanduseliidile ja nende värvatud üksikutele õnnelikele töötajatele vastanduvad töötute ja vaeste massid. Keskklass on määratud selles olukorras hääbuma. Kuid just demokraatia seisukohast on viimase püsimine hädavajalik. Fukuyama9 toob välja mitmed põhjused, miks keskklass on demokraatia tugisammas. Esiteks, kui keskklass moodustab ühiskonnas enamuse, toetavad nad mõõdukat ümberjagamist ja stabiilsust ega lähe kaasa äärmuslike revolutsiooniliste loosungitega.

Teiseks, just keskklassi hulgas on kõige enam levinud sallivad ja liberaalsed väärtused — need on aga lääneliku demokraatia alusmüüriks. Kolmandaks, tänu meritokraatlikule eluhoiakule on keskklass väga valvas korruptsiooni ja võimu kuritarvituste suhtes.

Niisiis on Hurtse harja poorates ja Artriidi liigese loualuu ravi elujärje hoidmine ka robotiseerimise ja digitaliseerimise tingimustes tuleviku demokraatia jaoks üks tõsiseimaid väljakutseid.

Kuigi Kestliku globaliseerumise mudel peaks võimaldama valitsustel senisest enam sekkuda turgude toimimisse, reguleerida globaalseid finantsvooge ning tugevdada heaoluriiki, et pakkuda võimalusi ja turvatunnet ka globaliseerumise kaotajatele.

Globaliseerumise kaotajad on vihased — koguni nii vihased, et võivad viia riigi välja EList ja vallutada parlamendihoone. Jah, koroonakriis võib küll globaliseerumise tempot mõnevõrra maha võtta, kuid üleilmastumist vaevalt enam tagasi keerata õnnestub. Globaliseerumise võitjate ja kaotajate vastasseis on miski, mis hakkab paratamatult punase niidina läbima kogu Näeme juba praegu selle uue lõhe kinnistumist ja süvenemist parteipoliitikas, mille väljenduseks on parempopulistide ootamatu edu paljudes riikides4.

Mida siis teha? Tuntud majandusteadlane Dani Rodrik toob välja nn globaliseerumise paradoksi5. Üleilmastumisega seostub kolm võtmetemaatikat: globaal-majanduslik integratsioon, rahvusriiklik suveräänsus ja demokraatia süvenemine. Rodriku väitel saab neist korraga edendada vaid kaht, kuid mitte kunagi kolme.

Globaal-majandusliku integratsiooni ja rahvusriikliku suveräänsuse kombinatsiooni on valinud autoritaarne Hiina. Läänemaailma ja liberaalse demokraatia ellujäämise seisukohast oleks ilmselt kõige optimaalsem valik rõhuda rahvusliku suveräänsuse taastamisele koos demokraatia süvenemisega rahvusriiklikul tasandil.

Rodrik kutsub seda kestliku globaliseerumise mudeliks.

Ahelsilmused on natuke lühemad kui teised silmused, et äär ei jääks kiskuma, me teeme alguses rohkem silmuseid.

Demokraatia on selles mudelis muidugi liberaalse näoga mitte populistlik ja autoritaarne, nagu soovivad paremäärmuslased.

Kestliku globali- Kui juba muretsetakse selle pärast, et kapitalilt teenitud tulu ületab tegelikku tootlikkust ja see süvendab ebavõrdsust, siis praegune seis võib olla tuleviku kõrval lapsemäng. Ühesõnaga, mainitud uudne lähenemine peaks ravima mitmeid senise uusliberaalse globaliseerumise liialdusi. Küsimus on, kas me suudame seesuguse jätkusuutliku üleilmastumise mudeli üles ehitada.

Kas meil on selleks poliitilist tahet? See muutub demokraatia saatuse seisukohast otsustavaks küsimuseks, sest vanamoodi jätkamisel pole tulevikku.

Navigeerimismenüü

Kui see tõepoolest õnnestub, siis võib-olla suudame sajandi lõpuks liikuda juba uuele tasandile ning hakata eksperimenteerima kosmopoliitse demokraatiaga, mida viivad ellu maailmakodanikud ning kus on maailmaparlament ja tõeliselt mitmekülgne globaalne kodanikuühiskond6. Lahendusi on vaja palju kiiremini: olgu selleks siis kodanikupalk, haridussüsteemi ja ümberõppe põhjalik ümberkorraldamine, tehnoloogiahiidude ja kapitali maksustamine, usurfakturatsioon ettevõtte kasumi ja omandiõiguse jagaminekodanikele tasu maksmine nende genereeritud digiandmete kasutamise eest, riiklik vaba aja poliitika vms.

Ilma selle uue ühiskondliku lepinguta pole võimalik päästa keskklassi ja sellega koos ka demokraatiat. Kuid kujuteldavad on veelgi fantastilisemad demokraatia vormid. Mõelgem näiteks vikidemokraatiale, kus kodanikud saavad panustada seaduste ja poliitiliste dokumentide loomesse umbes samas vormis nagu Vikipeedia artikleid kirjutades.

The Vietnam War: Reasons for Failure - Why the U.S. Lost

Brasiilias ja UusMeremaal on seda juba katsetatud. Või kuidas oleks andmedemokraatiaga data democracykus valitsus teeb otsuseid suurandmete pealt, mis võimaldab teha üsna täpselt kindlaks kodanike tegelikke hoiakuid, ootusi ja käitumist?

Veelgi rohkem edasi arendatud versioon oleks tehisintellektidemokraatia AI democracykus tehisintellekt suudab teha meie kohta teadaolevate andmete baasil palju optimaalsema ja ratsionaalsema otsuse kui me ise, vastata valitsuse igapäevastele nanoküsitlustele jne.

Tõsi, viimase kahe demokraatiavormi puhul on probleem, et kaob ära kodanik kui subjekt ja ka poliitilise osaluse vajadus — kas nendeta on demokraatia ikka veel demokraatia? Tulevikudemokraatias tuleb ilmselt leida mingi tasakaal nende eri vormide vahel, kus ühest küljest on väärtustatud arutelu ja osaluse komponent arutlev ja vikidemokraatiakuid teisalt ratsionaalsus ja tulemuslikkus andme- ja tehisintellektidemokraatia.

Nii või teisiti peame olema valmis, et meid kodanikena ja meie demokraatiat tervikuna ei hakkaks kujundama süsteemid, mis pole päris meie kontrolli all ja mille toimimisloogikat me lõpuni ei adu. Võitlustanner kodanikud versus tehnoloogia on alles kujunemas, kuid muutub peagi juba otsustavaks. Viimase puhul võime näiteks kujutleda, kuidas Hurtse harja poorates poliitspektri ühel tiival võtavad koha sisse planeedipäästjad ja teisel kliimaegoistid. Planeedipäästjad kutsuvad üles oma riigis kohe midagi ette võtma, kuid tunnevad kaasa ka kliimapõgenikele piiri taga.

Kliimaegoistid aga see-eest ütlevad, et kliimamuutus pole meie süü ning meie seetõttu ohverdusi tegema ei hakka. Hurtse harja poorates on aga selge: Kliimamuutuse väljakutse on lihtsalt nii tõsine ja vältimatu, et see ei jäta palju valikuvõimalusi. Kas demokraatia elab selle täiusliku tormi üle? Praegu me seda veel ei tea, sest töötavaid lahendusi kliimamuutusega rindapistmiseks tegelikult pole.

Järjest võimekamaks muutuv ja meie igapäevaelu igasse sfääri tungiv tehnoloogia hakkab dikteerima, kuidas me mõistame selliseid poliitika sõlmküsimusi nagu vabadus, võim, sotsiaalne õiglus ja demokraatia. Me ei tohi unustada, et tulevikumajanduses domineerivate digihiidude kätte ei koondu ainult majanduslik kapital, vaid ka info valdamisest tulenev poliitiline võim.

Tehnoloogia mõju aina kasvab, et piirata meie vabadusi, kujundada meie meelsust ja käitumist ning reguleerida ligipääsu hüvedele ja ühiskondlikule tunnustusele.

Stuudios on Sten Teppan. 2. tund

Sellele kõigele lisandub suurenev tehnoloogiline võimekus meie käitumist pidevalt jälgida — järelevalveühiskond pole enam orwellilik utoopia, vaid saab reaalsuseks. Tuleviku kodanikuühiskonna suurimaks väljakutseks saab võitlus selle nimel, et tehnoloogiafirmad ega ka riik ei kahmaks endale neis küsimustes liigset võimumonopoli. Seega kujuneb Milline võiks siis tuleviku demokraatia digitehnoloogia peadpööritava arengu kontekstis ikkagi välja näha?

Teatud tendentse näeme me juba praegu: valimiskampaaniad kolivad järjest enam sotsiaalmeediasse, kus kasutatakse sihtgruppide mõjutamiseks tehisintellekti ja suuri andmemassiive; me räägime e-demokraatiast ja e-valitsemisest; kodanikud ise kasutavad sotsiaalmeediat poliitiliseks osaluseks ja mobiliseerumiseks näiteks tänu Facebookile võimalikuks saanud revolutsioonid Koor Lihvide valu ja venitades liikumised.

See kõik on aga tegelikult harjumuspäraste praktikate jätkamine uute vahenditega. Tõelised uuendused demokraatia vallas seisavad alles ees. Näi- Üks on aga selge: Täna paistab see utoopilise soovmõtlemisena, homme võib-olla enam mitte… Lõpetuseks tuleb tõdeda, et väljakutsed, mis demokraatial Toona päästis meid mitmete riigimeeste südikus, väljaspool kasti mõtlemine ja kõigutamatu Hurtse harja poorates, et demokraatia on väärtus, mille säilitamise nimel tasub pingutada.

Jääb vaid loota, et kui seesugused riigimehed pole juba meie seas, siis nad on vähemalt sündimas. Me peame olema valmis, et meid kodanikena ja meie demokraatiat tervikuna ei hakkaks kujundama süsteemid, mis pole Hurtse harja poorates meie kontrolli all ja mille toimimisloogikat me lõpuni ei adu. Teise puhul on asjad üsna selged — piisab vaid viimase kümnendi hoiatavate arengute jälgimisest. Kliimamuutus ja sellega vältimatult kaasnevad tagajärjed avavad aga demokraatia tuleviku jaoks täiesti uued perspektiivid.

Mõelgem ise eespool toodu kontekstis, et kui me lisame võrrandisse, kus on juba ees kultuurisõjad, globaliseerumise varjuküljed, automatiseerimine, töökohtade kadu ning tehnoloogia kõikjale ulatuv mõju, ka kliimamuutuse, siis mis tulemuse me saame. Täiusliku Fukuyama, F. Political Conflict in Western Europe. Capital in the Twenty-First Century. Sources of Social Power: Volume 4, Globalizations, — Meil puudub iseseisev kodanikuühiskond.

Kõik vähegi olulised avalikud konkursid on Eestis ette ära otsustatud. Ahto Lobjaka diagnoos Eesti ühiskonna kohta kõlab kohati karmilt ja šokeerivalt, ometi on ka tema nõus, et kahe-kolmekümneaastase demokraatia kohta oleme väga heas kohas. Intervjuu Ahto Lobjakaga. Veel paar aastat tagasi võis tema lõikavat poliitanalüüsi kuulda raadiost või lugeda lehest iga nädal. Intervjuud kokku leppides hoiatab ta mind, et päevapoliitikat ta enam regulaarselt ei jälgi. Ta usub, et liberaalid sallivad teda selle saate tõttu isegi vähem kui Varro Vooglaidu, kellega vestlemine on aidanud tal isikliku maailmavaate aluste üle juurelda.

Eesti rahvas teab sind ennekõike kui viljakat poliitkolumnisti. Mulle on jäänud mulje, et alates sellest, kui Postimees käivitas sinu väitlussaate Varro Vooglaiuga, pole sa avaldanud Eesti üleriigilistes päevalehtedes mitte ühtegi kolumni.

Kas väsisid kirjutamisest lihtsalt ära või pole sõna Ahto Lobjaka jaoks Eestis enam piisavalt vaba? Vabaduses pole siin küsimus. Ausalt öeldes kadus mul ära kirjutamishuvi. Arvamusrüütliks olemine nõuab energiat ja meeleseisundit, mis saab ühel hetkel otsa. Kuidas sa üldse Postimehe kolumnistiks sattusid? Võib-olla kümme aastat tagasi oli teistsugune olukord, aga juba mõnda aega on sealsetel arvamuskülgedel andnud tooni Ivan Makarovi, Lauri Vahtre ja Tarmo Pikneri ahta intellektuaalse haardega tekstid.

Nende kõrval esindasid sinu arvamuslood ka maailmavaateliselt teistsugust äärmust. Kohati tekkis tunne, et Ahto Lobjakas on Postimehe indulgents, et ikka oleks võimalik öelda, et leht on tasakaalus. Ma pole Postimeest juba aastaid lugenud.

Mul on tunne, et seal avaldatakse põhiliselt kirjutisi loodusteadusliku taustaga intellektuaalidelt alates Teaduste Akadeemia esimehest kuni meestearstideni, kes kõik tahavad väga agaralt rakendada oma kogemusi ühiskonna ehitamise teenistusse.

Need autorid on mures, kuidas inimene endaga hakkama saab, kui tema bioloogilisi karakteristikuid talle kogu aeg otsaette ei kirjutata. Aga kui rääkida äärmustest, siis näen ennast ääretult tsentristliku inimesena. Ma olen pidanud silmsidet sellega, mida võib pidada õhtumaise tsivilisatsiooni keskmeks — indiviidi autonoomia ja õigusega otsustada enda identiteedi üle nii palju, kui see on vabas ühiskonnas võimalik. Nii et kuvand sinust kui äärmuslikult liberaalsest arvamusliidrist ei pea paika?

Nemad saavad aru, et nad ründavad äärmuslikust positsioonist midagi, mille ründamiseks tuleb seda äärmuslikuna kujutada. Mind üllatas senise peavoolu nõustumine Hurtse harja poorates kirjeldusega. See algas juba Postimehe vana kaardiväega, kui lehes tekkis ruum arvamustele, mida ühe Euroopa lehe palged ei tohiks taluda: bioloogiline rassism, arusaam, et inimühiskonda tuleb üles ehitada loodusteaduste põhjal.

Sellised seisukohad ei saa olla legitiimseks arutelu objektiks ühiskonnas, mis on otsustanud ennast rajada indiviidi õiguste ja vabaduste vundamendile. Kas selliste ideede esiletõusmine Postimehes laialdasemalt on kuidagi tingitud väljaande omaniku ehk Margus Linnamäe maailmavaatest või on Postimehe toimetajad täiesti iseseisvalt teinud otsuseid, mille tulemusena on Postimehe üldpilt praegu selline, nagu ta on?

See algas ikkagi Postimehe ja teiste väljaannete enesetsensuurist. Nimetame seda globaalse tuule suuna muutumise tunnetamiseks kusagil Tekkis arusaam, et meediaväljaandel on mõistlik triivida n-ö keset tuult, mitte hoida vana kurssi. Kui taustsüsteem liikus, siis meediaväljaanded liikusid sellega kaasa.

Nii asetuti kohale, mis varasemas Hurtse harja poorates oli kusagil servas, kuid uues kontekstis on kenasti MÄRTS : 9 keskel. Küsimus on valikute tegemises, rõhuasetustes ja kaalukeskme liikumises sinna, kus asub biologistlik alalhoidlikkus vms — mil muidugi pole mingit pistmist konservatiivsusega. Kese, millest äärmusi määratletakse, on nüüd seal. Rahvusvaheline meediaorganisatsioon Piirideta Reporterid tegi Eestile üle mitme aasta Tabletid liigeste ravi. Põhjuseks on Postimehe omaniku poliitiline sekkumine väljaande tegevusse, mille tulemusena on ka mitmed ajakirjanikud ja toimetajad nüüdseks Postimehest lahkunud.

Nendest lahkumistest on jäänud mulje, et Postimehes pole sõnavabadusega kõik korras; et tegemist pole ainult enesetsensuuriga, vaid kõrgemalt tasandilt tulevate suunistega. Kas ka sinul kolumnistina tuli mingeid arvamusartikleid sahtlisse panna või ümber kirjutada, sest mõni lause ei sobinud või mõni väljend oli ebakohane?

Lühike vastus on ei. Ma ei ole ise Postimehe toimetuse liige olnud, aga ma pole kuulnud ka sellest, et kellelegi oleks öeldud, mida kirjutada. Ma ei leia, et väljaande ideoloogilise palge määramine on miski, mida omanik teha ei tohiks. Kui miski on sinu oma, siis sa võid selle põhimõtteliselt ka kinni panna.

Linnamäe võib teha Postimehest kas või jalgpallivõistkonna. Näiteks Rupert Murdoch ostab väljaandeid, vahetab välja nende juhtkonnad ja sekkub lausa küsimusse, keda toetab väljaanne järgmistel valimistel. Probleem tekib siis, kui inimesed, kes täidavad institutsiooni rolli, nt peatoimetajad, ei säilita iseseisvust. Põhimõtteliselt peaks olema nii, et n-ö mitteajakirjanduse tõukavad ajakirjanikud ise ära ja seal ei tööta.

Selline eneseregulatsioon peaks ise terad sõkaldest eraldama. Omaniku diktaadist olemuslikult ohtlikum on poliitilise võimu mõju toimetuse otsustele ja ajakirjanike meelsusele. Eestis pole olnud normaalset vaba ajakirjandust. On olnud häid ajakirjanikke. Võim loob neile hea põlve. Sellel kõigel on omad põhjused ja tagajärjed, mille vastu on väga vähe huvi tuntud.

Kui vaadata seda ühiskonnateadlasena, siis on selge, et need inimesed saavad selle võimaluse avalikus sektoris teenete eest, käsi peseb kätt. See, kes mängu kaasa ei tee, ei jõua kusagile. See on Eestis laiem fenomen. Ma olen selles mõttes väga küüniline — mulle meeldib osundada siseministeeriumi kunagist asekantslerit Erkki Koorti, kes ütles ühes arvamusloos välja avaliku saladuse: kõik avalikud konkursid, mis vähegi midagi maksavad, on Eestis ette ära otsustatud.

Inimesed, kes on võimu juures, ei anna midagi kellelegi tasuta. Väga vähesed inimesed on nii tugevad, et nad lähevad põhimõtete ja ametiau nimel kraavi kaevama. Kas see on midagi olemuslikult uut või Eesti ühiskonnale ainuomast?

Minu meelest võiks sellised eetilised dilemmad juba ajakirjandusse sisenedes oma peas läbi käia. See on Hurtse harja poorates noorele ja nõrgale demokraatiale. Väga vähe on seda, mis suudab võimule vastu seista, kui võim — talle omaselt — püüab oma haaret ühiskonna üle maksimeerida.

Keelata saavad talle seda üksnes ajakirjanikud ise, kuid väga paljud ostetakse üht- või teistmoodi ära. Küsimuse võiks sõnastada nii: kes on Eestis praegu need inimesed, kes saavad aru, kui olemuslikult oluline on meile vaba ajakirjandus kui institutsioon — vaba esmajoones riigi survest? Sellele küsimusele ei saa muidugi vastata, küsimata, kas riik saab sellest aru. Seni on viimase küsimuse vastuseks, et aru saavad need, kes pole parajasti võimul. See on halb märk.

Miks sa otsustasid hakata juhtima väitlussaadet koos Varro Vooglaiuga? Mulle on Varro jätnud sümpaatse mulje.

Temaga on võimalik rääkida maailmavaatelistest küsimustest mõistlikus protseduurilises raamistikus. Ta maailmavaade ei ole lõppkokkuvõttes rassistlik või jämedakoeliselt biologistlik mõnes muus mõttes — välja arvatud naise staatus ühiskonnas.

Doktor Vahtre või perekond Helmega ei debateeriks ma kunagi, sest nende arusaam inimesest on kolkalikult piiratud või lausa kurjusest kantud.

Kui sa esindad paleokonservatiivseid vaateid raamistikus, kus sa tunnustad teisi ühiskonna võrdõiguslike liikmetena, siis ma ei näe arutlemises mingit probleemi. Aga kas selle saate loomise taga oli esialgu ka mingi konkreetsem mõte? Mõte oli ilmselt näidata, et kaks äärmuslast suudavad omavahel rääkida ilma kõige selle halvata, mis on Väga vähesed inimesed on nii tugevad, et nad lähevad põhimõtete ja ametiau nimel kraavi kaevama.

See on üllatav kriitika, sest Eestit tõstetakse ajakirjandusvabaduse poolest mitmesugustes edetabelites alati positiivselt esile. Kui ajakirjandus on midagi laiemalt institutsioonina, siis ta on nagu neljas seisus.

Seisusel on õigused, vabadused ja kohused.

Vajad abi selle mustriga?

Ajakirjanduse kohus seisusena on heita valgust. Kõik, kes tahavad midagi varjata, peavad teda kartma. Avalik huvi tahab valgust. Valgustada ei saa sõbramehelikult. Valgustada ei saa poolikult. Sa pead igale poole valgust heitma. Võtame näiteks Andrus Karnau, kes on jäänud lühikese aja jooksul ilma kahest ametist, olles samal ajal võtnud üha kriitilisema seisukoha võimu suhtes.

Mis on tema valikud praeguses Eestis, kui ta tahab jätkata oma erialal?

Palju võimalusi pole. Nendel inimestel pole tihti ka mujale minna. Kui ma lähen valgu- muutunud osaks avalikust ruumist. Postimehe toimetuses arvati, et see võiks rahustava efekti poolest olla kuidagi heaks eeskujuks.

Levimuusikaansamblite loend

Vilja Kiisler, inimene, keda paljud peavad sinu mõtteliseks kaasteeliseks, oli selle saate suhtes väga kriitiline. Ta nimetas Varro Vooglaiu legitimeerimist olulises meediaväljaandes väga halvaks mõtteks ja lisas, et inimvaenulikkuse ja kurjusega ei pea dialoogi astuma. Mida sa Viljale vastaksid? Mitte keegi ei dikteeri mulle seda, mida ma teen — ei konservatiivid ega ka liberaalid.

Seda esiteks. Minu jaoks on Varroga debateerimine huvitav, sest ta sunnib mind uurima isiklikke vaatepunkte minu jaoks mõiste- Varro on mulle meenutanud, et needsamad liberaalsed väärtused, mida ma kaitsen, pole tekkinud tühjale kohale, vaid need on tekkinud läbi segase, mudase, verise ja higise ajaloo, mis on kestnud vähemalt kaks tuhat aastat. Mul oleks samamoodi huvitav olla saates moslemist fundamentalisti või ortodoksse juudiga, kelle maailm on väga erinev meie omast. Ma ei talu seda, kui teatud osalt ühiskonnast võetakse inimese staatus, nagu seda on teinud oma sõnavõttudes EKRE poliitikud.

Kas Varroga pole seda siis ette tulnud?

Maria Listra ja Jassi Zahharov suunduvad üle pika aja taas ühisele tuurile!

Ei, lähim asi Pihustage liigeste valust naiste positsioon ühiskonnas. Samas, kui me aktsepteerime näiteks amišite traditsioonilist elulaadi USAs, siis ma ei näe, kuidas Varro vaated sellest erinevad. Ma ei näe teda kurjuse kehastusena. Vastupidi, ma arvan, et ta on üks vähem kurjasid inimesi, keda ma tean.

Tal on öelda midagi väga olulist selle kohta, mis on kogukonna roll väärtuste kujunemises. Ta on mulle meenutanud, et needsamad liberaalsed väärtused, mida ma kaitsen, pole tekkinud tühjale kohale, vaid need on tekkinud läbi segase, mudase, verise ja higise ajaloo, mis on kestnud Hurtse harja poorates kaks tuhat aastat.

Praegused liberaalsed väärtused on oma elu võlgu kogu- ja ühiskondadele, mis juurisid järjepidevalt välja halba ja hoidsid alal head. Kokkuvõttes on Varro aidanud mul mõelda. Aga samas võitleb Varro samasoolistele abiellumisõiguse andmise vastu ja naistelt abordiõiguse äravõtmise nimel.

Nii palju, kui mina aru saan, ei meeldiks talle see, kui samasoolised paarid saaksid abielluda ja võtta üle institutsioonid, mis kuuluvad tema moraalse maailmapildi keskmesse; et seda tehes võtaks riik temalt midagi ära. Ma saan sellest mõttest aru. Minu poolest võiks abielu üldse ära kaotada ja jätta selle kiriklikuks institutsiooniks, kuid kõik soovijad saaksid perekonnaseaduse alusel võrdselt leibkondi moodustada — mis oleksidki kokkupuutepunktiks riigivõimuga.

Meie arusaamad lähevad lahku kohas, kus enamus otsustaks midagi, mis võtab inimeselt päriselt õigusi ära, näiteks naistelt valimisõiguse. Erinevalt Varrost puudub mul igasugune usk enamusse. Enamus on emotsionaalselt manipuleeritav. Mitte tingimata alati, aga väljaspool nn konstitutsioonilisi momente — iseseisvusreferendum näiteks — on ta reeglina nüri instrument mõne poliitilise jõu väga konkreetsete huvide teenistuses. Ja kui Lääne tsivilisatsiooni ajalugu meile midagi õpetab, siis seda, et õigus on vähestel, kui mitte lausa üksikutel.

Ни хрена, Николь, зачем я. - Макс возвысил голос.

Mil määral oli teie väitlussaate eesmärk püüda kuidagi kahe vastandliku maailmavaate vahel mingit silda ehitada? Ma ei jaga juba eos ühise kommunikatsiooniruumi loomise eesmärki.

See pole teostatav ilma vaimse vägivallata. Ma ei soovi Varro kuulajaid ja lugejaid deradikaliseerida. Mina kellegi meelt ei muuda.

Ma arvan, et liberaalid Eestis sallivad mind seetõttu isegi vähem kui Varrot. Lääne ajakirjanduses eksisteerib selline asi nagu parallelism — on olemas parteid ja nende vaadetele vastavad ajalehed. Postimehes ilmutavad ennast meestearstid, liberaalsema maailmavaatega inimesed on koondunud Eesti Päevalehe ja Delfi ümber.

Kui Postimees on otsustanud esindada seda meesšovinistlikku peavoolu, siis iseenesest pole ju probleem selles, et teine pool ei pääseks ajalehe tasandil püünele. Kas Eesti pole liiga väike ja meie väljaannete hulk napp, et sellist parallelismi endale lubada?

Ühel hetkel need kaks meediaruumi ei saagi enam kokku. Keskealised mehed loevad Postimeest ja nad ei mõistagi seda, kuidas Eesti Päevalehe lugejad maailmast aru saavad. Rong ühise aruteluruumi loomiseks on ammu läinud. Sotsiaalmeedia platvormid on tekitanud võimaluse ja vastupandamatu kihu organiseeruda viisil, mis varem polnud võimalik. See organiseerumine trumpab igal juhul üle ükskõik millise katse hoida Eesti leheturgu mingisuguses tasakaalus.

Küsimus on kompromissituses, millega see rong on lahkunud — tundub, et avalik arutelu meile harjunud kujul pole üldse enam võimalik. Lääs on elanud tõejärgses ajastus kaks-kolmsada aastat. Tegelikult on kõlakambrid alati eksisteerinud, lihtsalt veidi teistsugustes vormides. Kui palju oli näiteks Ühtne arutelupind on minevik nii Eestis kui ka mujal maailmas.

Ma kahtlen ka sellise ühise ruumi kunstliku taasloomise vajalikkuses. Normaalses ühiskonnas on arvamuste paljusus iseenesestmõistetav ning keegi ei saa sundida meid teiste juttu kuulama ega sellega nõus olema. Eesti Metsa Abiks ei erine juurtelt eriti fosforiidikaevandamisvastasest liikumisest 35 aastat tagasi. Kumbki pole igapäevaelu organiseerimine, vaid reaktsioon ohule, et lõpeb maailm, nagu me seda teame. Aga see ei ole tingimata kodanikuühiskonna küpsuse väljendus.

Küps on ta seal, kus võim tema tegevusest Lääs on elanud tõejärgses ajastus kaks-kolmsada aastat. Ratsionaalne arutelu on ju üks demokraatia baaseeldusi. Kas me saame selle nõnda lihtsalt loovutada? Demokraatiasse on sisse ehitatud konflikt enamuse tahte ja õigusriigi vahel. Paradoksaalselt Hurtse harja poorates, kus see Tugev on see ka Prantsusmaal ja Põhja-Euroopas. Ajalooline kogemus ja mitmeparteisüsteemid koos on lasknud tekkida kodanikupatriotismil, mis neid ühiskondi seob — ja lubab nende liikmete enamusel ratsionaalset arutelu pidada.

Vanades vabades ühiskondades on sellisteks kohtadeks kaheparteisüsteemiga USA ja Suurbritannia. Demokraatia peab seal kindlasti vastu, aga destabiliseerumine on ilmne.

Nooremates ühiskondades — Ida-Euroopas, sh Eestis — on võimulolija kiusatus võimule jääda alati suur ja nagu osutavad Poola ja Ungari, siis tasakaalustavad mehhanismid on toored ja neid pole piisavalt. Olukorras, kus sotsiaalmeedia oleks nagu selleks tehtud, et kogukondi polariseerida, taandub küsimus institutsioonide tugevusele. Mida vanem on vaba ühiskond, seda tugevam see reeglina on. Toimiv kodanikuühiskond poleks lasknud võimul viimased 25 aastat tegeleda haldusreformi nime all Eesti ääremaastamisega väljaspool Tallinna ja Tartut.

Eesti probleem on see, et kui EKRE tuli võimule, siis ühiskond jätkas, nagu poleks midagi juhtunud. Haldusreform näitab Eesti ühiskonna võimetust ise organiseeruda, et takistada pikema vinnaga, raskemini nähtavaid protsesse, mis õõnestavad tema olemasolu eeldusi rohkemgi kui fosforiidikaevandus või RMK.

Otsustavalt suudavad Eesti ühiskonda suunata praegu ainult poliitikud, aga nende perspektiiv jääb lühikeseks, paari Põhiväärtused pole midagi väärt, kui nad on mingisuguse toetusnumbriga trumbatavad.

Kas meil on võimalik murelike kodanikena ise midagi teha, et neid institutsioone kaitsta? Ma olen pessimistlik teadliku aktivismi mõttekuse suhtes. Mulle näib üha enam, et ühiskonna arengukaart on võimalik püsivalt muuta ainult seda aeglaselt painutades.

Kõige rohkem oleks vaja lahti saada sellest alateadlikust rindementaliteedist, mida on rahvasse sisendanud pea kõik valitsused pärast Kas need etteheited kodanikuühiskonnale pole mitte kümme aastat ajast maas, kui mõelda sellistele algatustele Hurtse harja poorates Noored Kooli või sellistele protestiliikumistele nagu Eesti Metsa Abiks?

Jääkeldris torkas president Ilves meid, et Eesti suurim kodanikuühiskonna organisatsioon on Kennelliit liikmega. Ma saan tast aru, ta vaatas Eestit keskmise läänlase pilguga.

• Николь и Наи оставались вместе с Бенджи и детьми в главной палате.
• Hodnrocream liigeste kreem
• Nao uhisravi kodus
• Временами я едва разбирала их цветовые фразы.
• Levimuusikaansamblite loend – Vikipeedia
• Salveste liigeste tootlemine folk oiguskaitsevahenditest kodus
• Несколько секунд я не могла узнать .

Ma ei ole kindel, et kümnekonna aastaga midagi olemuslikult muutunud on. Vahetame käiku. Ma saan aru, et sa oled elanud pikalt Eestist eemal? Ja see juhtus suhteliselt kohe pärast taasiseseisvumist? Ma läksin ära Kuna olid elanud terve oma elu seni totalitaarses režiimis, siis mis sinu jaoks Lääne riigikorralduse juures kõige enam harjumist nõudis?

Seda kõike on võetud arvesse disaini loomisel, et üldmulje oleks kõikidel suurustel sama. Järgi oma suurusele vastavat juhendit ja skeeme! Kui soovitakse kududa ringselt, mitte edasi-tagasi, saab juhendit natuke muuta.

Esiosa keskele tuleb lisada steegid õmblusvarud - tavaliselt u 5 silmust ja järgida juhendit. Selle asemel et pöörata ja kududa töö pahemal pool, koo lihtsalt Hurtse harja poorates steekide ja jätka ringselt töö paremal pool. Pärast lõigatakse kudum eest lahti, korjatakse silmused nööbiliistude jaoks ja kaetakse lõikeservad. Kui soovitakse kududa ringse töövõtte asemel edasi-tagasi, võib kududa osad eraldi ja õmmelda pärast kokku.

Kehaosa silmuste arv tuleb jagada kaheks, lisada 1 ääresilmus mõlemale küljele õmblusvarudeks ja kududa edasi-tagasi. Kuna igal lõngal on oma tekstuur, on originaallõng jõetud juhendisse alles.

Nii palju inimesi kasutas möödunud aastal oma põhitööl kaugtöö võimalust. Linda Kaljundi. Kes on vähegi harjunud näitustel käima, see teab, et viimane asi, mida seal karta tuleb, on ülerahvastatus.

Aga meie Lõngamuunduriga on lihtne leida alternatiivi, või vali lihtsalt sama lõngagrupi lõng. Mõnes poes võib veel olla tootmisest maas lõnga müügil, või on kellegil veel kodus seda lõnga alles ja soovib leida juhendit. Lõngamuundur aitab leida alternatiivlõnga ja vajaliku koguse. Kui soovid kududa naiste suurusega disaini mehele, siis on seda lihtne muuta meeste suuruseks.

Suurim erinevaus on varrukate ja kehaosa pikkus. Vali naiste suurus sobiva rinnaümbermõõduga. Kui juhend on ülevalt alla, saab pikkus lisada kohe pärast käeauku või enne esimest kahandust varrukal.

Lõngakoguse muutus oleneb kui palju pikkust lisatakse, aga parem osta tokk rohkem kui vähem. Enamus lõngu on karvased, mis eemalduvad pesus või moodustavad toppe.

Kammitud lõngadel st. Karva ajamine sõltub ka sellest, mida kantakse kudumi all ja kas see tõmbab kiude välja. Seetõttu on võimatu garanteerida, et kudum ei aja karva. Allpool on mõned nipid, kuidas saada paremat tulemust karvaste lõngadega: 1.

Kudumi valmides enne pesu raputa seda, et lahtised karvad eemalduks. Pane kudum kilekotti ja külmikusse — madal temperatuur põhjustab kiudude lõdvestumist ja need eemalduvad teineteisest kergemini. Jäta ese külmikusse paariks tunniks, siis võta välja ja raputa kudumit jälle. Pese kudumit vastavalt juhendile lõngatoki etiketil. Mustrilehel olev mõõtudega joonis annab infot rõiva pikkuse kohta. Kampsuni pikkust mõõdetakse õla kõrgemast kohast tavaliselt kaelaaugu kõrvalt, MITTE õla tipust alla alumise servani.

Samamoodi passe pikkust mõõdetakse õla kõrgemast kohast alla varrukate ja kehaosa jagamise kohani. Mõõte ei võeta mööda nööbiliiste, kui ei ole just nii mainitud; sel puhul mõõda nööbiliistude kõrvalt. Vajaminev lõngakogus on antud grammides, näiteks: g.

Arvutamaks, mitu toki lõnga on vaja, on esiteks vaja teada, Hurtse harja poorates palju gramme on 1 tokis 25g, 50g või g. See informatsioon on saadaval, vaadates lõngainfot. Jaga vajalik grammide arv toki kaaluga.