Saarased ja kondimine

Tervise hinnaga. Maaema vägistatakse praegu kõikjal üle terve planeedi, tõsi küll enamjaolt ökoloogilises mõttes.

Analüütiline luule Veebruar, Frédéric Gros.

Kõndimise filosoofia. Prantsuse k-st tlk Mari Tarendi. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, Kutsuda aju jalutuskäigule kaasa, lasta tal kaasa tantsida ja kirjutada, olla korraga tähelepanelik ja hajevil.

Kõndida tempoga, nagu peaksid sa kuhugi kohale jõudma, kuid ilma tegeliku sihita. Kõndida tempoga, nagu poleks sul kuhugi kiiret, sihitult ja impulssidele alludes.

Kõndida, nagu poleks sul kiiret, kuhugi kindlasse sihtpunkti — teades, et sind oodatakse ükskõik millal. Kõndida kindla aja jooksul täiesti suvalisse sihtpunkti, lasta sihtpunktil selleks juhuslikult saada.

Kõndida mingisse sihtpunkti võimalikult otsest sirgjoont mööda, vajadusel õuedest ja võsast läbi, riskida sellega, et laoplatsi valvur või koer katkestab su teekonna.

Puhverdatud otsigutulemused

Kõndida mõtteni — seni, kuni mõte on võtnud kindla kuju, seejärel Saarased ja kondimine ja panna see kirja, imestada, kui vähe jääb järele esialgsest rammusast mõtteudust. Kõndida seisundini — seni, kuni hing on maha rahunenud; kuni kõndimise monotoonsus on puhastanud meele tahvli, et sinna saaks täiesti uue mõtte kirjutada; kuni teadvusse jääb vaid kõndimine ja edasikandumine, kuid kõndija ise ununeb endal täiesti; kuni ootamatu vaatepilt sind üllatab ja sind ümber kirjeldab.

Kõndida, kaasas taskusse mahtuv raamat, lugeda sealt aeg-ajalt mõni tükike, otsekui peaksid sa vestlemispause, vennastuda raamatuga nagu matkakaaslasega.

Kõndida, kõrvaklapid peas, lasta nähtaval ja kuuldaval kokku sulada, nii et ümbritsev tegelikkus muutub häälestatud kunstiteoseks. Kõndida lihtsalt viis minutit ümber kvartali, et mitte suitsu teha. Käia nagu kell, käia nagu vein, käia nagu masin, käia nagu muusika, käia nagu sõda. Kõndida tasaste maastike vahel tunde ja päevi, teed nagu lõputud keed, vahepeatusteks väiksed maakoolid, kus lapsed sulle lugemispalasid ette loevad; ametnikueluga läbi põimunud müstiline palverännak.

Andrus Norak: Vägistamisest ja süljelärakatest

Kõndida läbi oma meelehaiguse maastike selgushetkede otsingul, mis saabuvad, kui kuskil tulukene viimaks paistab või igavlev mänd künkatipul tervitab. Kõndida lumedevahelisel ajal mööda maad, luuletades noortele naistele nende igatsusi kokku, asuda taas teele ning jõuda sügiseks mereäärsesse hütti Seeba kuninganna juurde. Kõndida taimedele ja puudele külla, neile tere öelda või nendega vaielda, kõndida koos kalli inimesega ning tunda rõõmu, et nähakse ühtsama ilu; kõndida kõigele elavale ühise rõõmu sisse.

• Kombeid ja pärimusi - Mulgimaa
• Ristsona liigeste poletik
• Andrus Norak Toon siinkohal lihtsalt välja kaks peamist märksõna meie äärmusrahvuslaste leksikast.
• Eestlased – Vikipeedia
• Kokkuvotlikud haigused rulluisutajates

Keeta reisimoonaks kaasa Saarased ja kondimine keedumune ja asuda sõpradega teele, kuhu jalad viivad, ning kujutleda maastikesse muistsete saagade sündmusi või ideaalset pealinna keset tasandikku kõrgumas. Kõndida oma hingerahu või liikuva neeru jälil läänerannikul või mööda Mulgimaad.

Kõndida mööda Tartu tänavaid, igal tänavanurgal kaheks hargnedes, kattes nõnda lõpuks kogu linna.

Kõndida oma kodulinnas sinna, kuhu ei satu ei turistid ega oma igapäevatrajektoore läbivad linnaelanikud, avastada neis kohtades endale kodu. Minna bussijaama, istuda esimesele ettejuhtuvale bussile, astuda suvalises peatuses maha ja kõndida läbi selle juhuse kingitud maastiku kodu poole tagasi.

• Andrus Norak: Vägistamisest ja süljelärakatest - Delfi
• Sormede kate liigeste haigused
• Jaan Martinsonspordiajakirjanik Sakari Orava tahaks, et oleks rohkem julgeid sportlasi, kes keelduksid vigastatuna mänguväljakule minemast.
• Inimesed — Endla Teater
• Kuidas eemaldada poletiku ja turse liigese

Kõndida kubermangulinna ja ülikoolilinna vahet ning vahepeal teeliste kõrtsis luuletada üks laul — kõndida nii, et ka kõnnitud on, nii et üks terve kultuur hiljem oma sünni sellesse kõndimisse sisse kirjutab, sellesse visasse ja kergejalgsesse nooruki rühkimisse tarkuse poole ja kodu poole.

Jah, ma olen jõudnud kultuuriliste konnotatsioonideni.

Ilmselt on tähelepanelik lugeja märganud, et jutt on jõudnud suurte Eesti kõndijateni: Enno, Liiv, Nipernaadi, Masing, Kõiv koos Sepa ja Alliksaarega, Heinsaar ja tema tegelased, Mitte-Tartu flanöörid ja muidugi meie esikõndija Kristian Jaak. Nii et kuigi raamat on väga üldinimlik, sest kõndijad oleme ju kõik ning kõndimine on ehk üks universaalsemaid inimtegevusi ses mõttes, et kultuurilised erinevused mängivad selle juures vähe rolli erinevalt näiteks söömisest, seedimisjääkide väljutamisest, magamisest ja seksist, mis on kõndimisega võrreldes palju kultuurispetsiifilisemalt korraldatud — sellest hoolimata tekib eestikeelse tõlke Saarased ja kondimine kohe küsimus: aga kuidas on Eesti kõndimisega?

Kas on olemas Eesti kõndimine? Muidugi mingis mõttes on, nagu just eespool viidatud, meie kui mitte kultuuri, siis luule alguspunktiks suur kõndija ning kõigi eestlaste ajus kumisevad olulised kõndimisluuletused.

Sest kuskil on olemas ka Läti suured kõndijad, Sloveenia suured kõndijad, Mongoolia, Peruu, Etioopia suurte jooksjate kõrvalKanada omad jne. Tema n-ö kultuuriimperialistlik iseloom on sattumuslik, paratamatu Saarased ja kondimine heausklik, pole põhjust seda problematiseerida ja kuidagi kompenseerima asuda.

Tippsport on noateral kõndimine

Sest nagu ütleb H. Seal elab poeet üksnes omaenese üleliigsest rasvast ja filosoof nuhtleb oma luuüdi. Aga mida siis õieti?

See mõjub muidugi täitsa usaldusväärse määratlusena: jah, siin räägitakse filosoofidest, räägitakse mõtisklevalt ja sügavamõtteliselt, läbinägelikult ja fenomenoloogilise tundlikkusega. Aga samas pole siin tegu mõne metafüüsilise süsteemi või alushoiaku esitamisega ega ka Wittgensteini-järgse pretsiisse keelelis-loogilise analüüsiga. Lihtne oleks öelda, et see on lihtsalt filosoofilise värvinguga esseistika.

Kombeid ja pärimusi

Seda küll, aga mulle näib, et seda annab täpsustada. On olemas üks vaade, et luule on teatav mõtlemise viis. Mitte süntees pärast analüüsi, vaid süntees ilma analüüsita.

Ühesõnaga, analüütilise keele kaudu Saarased ja kondimine meile tegelikult sünteetilist pilti, diskreetse lahtikirjutuse kaudu kontinuaalset tunnetuslikku tervikut.

Kui luulel tema tavatähenduses on teatavad vormilised, stiililised ja struktuurilised piirangud, mille najal ta oma tähenduslikkuse mehhanismid üles ehitab, siis sellisel analüütilisel poeesial on jällegi omad piirangud, mis ta laenab filosoofialt kui distsiplineeritud ja akadeemiliselt kultiveeritud mõtlemisviisilt — mõisteline ja loogiline rangus, teatav jäljendatavuse nõue teine mõtleja peaks põhimõtteliselt olema võimeline samadele mõtetele tulema — erinevalt luulest tavamõttes, kus kehtib pigem korratamatuse ideaal.

Kuid Liigendid liigeste ulevaadete hindadest loomult on see ometi luule, sest haiget liigeste kaed ei tosta sellesamaga, millega luule üldiselt: eelanalüütiliste, intuitiivsete, täpsete, kuid liigendamatute äratundmiste esitamisega, kusjuures püütakse olla täpne just kogemuse ebatäpsuse suhtes, püüdes säilitada kirjeldatava nähtuse tervikut mitte tema täpses piiritletavuses, vaid just tema hajususes ja haaramatuses, sest tervik hõlmab ka neid.

On ju kõndimine ise selline kogu keha haarav kogemus — kõiges oma konkreetsuses ja efemeersuses, rütmilise liigendatuse ja kulgeva pidevuse ühtsuses, iseliikuva keha ja liikumatu keskkonna antuste vastastikususes. Tõlkekriitikat ei mõista teha, igal juhul Olaliigese murdumise ravi jäänud jalg kordagi tõlkekonaruste taha kinni.

Muidu — puhas rõõm.

Kaili Viidas

Thoreau, Jalutuskäik. Tlk T. Akadeemia,nr 8, lk — Rmt-s: P. Rummo, Kuldnokk kõnnib.

Tartu,lk algselt kirjutatud Pilv, Küsimise pinge. Triin Soometsa väljakutsed ja väljumised. Looming,nr 10, lk — Leia veel huvitavat lugemist.