Hapu tagasipea

Mina aga mõtlesin, et huvitav, miks ta kanakarjast mööda käib ja neid ei puutu. Kolm päeva sõitsime laadimiskohta, neli päeva laadisime saematerjali, kolm päeva sõitsime tagasi. Vihane Lõõbas lasi kõutsi püssiga maha.

See on lihtteksti versioon, vaata siit. Need kuuluvad talle, tema tuttavatele, sõpradele, lastele. Tavaliselt lõppeb lemmiku pidamine kurvalt, sest kahjuks on väikeloomade eluaeg märkimisväärselt lühem kui inimestel.

Rõuge pärimus

Kui paluti kirjutada lugu lemmikloomadest, oli mul esialgu tunne, et ega midagi olegi kirjutada. Kui aga hakkasin meenutama lapsepõlve, koorus hämarusest välja üksjagu huvitavaid lemmikloomadega seotud eluseiku.

Tuti Minu esimesed lapsepõlvemälestused kuuluvad aega, kui olin umbes kolme ja poole aastane. Mu isa oli koolidirektor. Elasime Räpina keskkooli peamajas.

Vana kool asus Oktoobri tänavas Tartu-Värska maantee ääres Võhandu jõe kaldal vana puusilla lähedal. Meil oli mitmeid koduloomi ja -linde: lehmad, sead, kanad, rääkimata kooli ümber jalutavatest hiirepüüdjatest, kes elasid lauda juures ja külastasid aeg-ajalt kas meie või kooltädi kööki.

Ühel päikesepaistelisel maihommikul tuli isa laadalt mitme valgete aukudega pappkarbiga. Karpidest kostis ärevat piuksumist. Põlesime uudishimust. Isa tõi kooli puidutöökojast suure puukasti, mille põhi oli kaetud höövlilaastudega. Ta pani kasti maha ja lõikas noaga Hapu tagasipea nööri, mis karpe koos hoidis.

Võttis kaane ühelt pappkarpidest ja meile avanes suurepärane vaatepilt. Karbis siblis kümme kollast kerakest, kes kasti asetatuna paterdasid ärevalt Hapu tagasipea sinna. Isa oli ostnud kolmkümmend pardipoega. Nendest ühel Hapu tagasipea püstised suled pea peal.

Võtsin ta sülle ja silitasin pead. Suled pea peal jäid Hapu tagasipea püsti. Piilu piiksus hirmunult ja püüdis lahti rabelda. Andsin talle nimeks Tuti. Ema käskis Tuti kasti tagasi panna, et ta algul harjuks meiega. Nii tegingi. Pardipoegi toideti algul peeneks hakitud keedetud kanamunadega.

Kooskõlad ja lahkhelid kilomeetriposti tagusel aasal ehk Resonare

Hiljem hakati andma tanguteri, hakitud peedilehti, leiba jne. Kuna kastis käis hirmus tõuklemine ja toidu pärast kaklemine, püüdsin oma Tutit ise hoolikalt sööta. Tõstsin ta kastist välja Liigeste artroos Foran Fingers panin talle eraldi toitu taldrikule.

Pardipojad kasvasid kiiresti ja Tuti kasvas minu nuumamise tõttu eriti hästi. Suled pea peal jäid aga miskipärast ikka turri.

Varsti lasti piilud juba jõele ujuma. Sealt otsisid nad endale ise toitu. Aeg-ajalt kutsuti neid sööma kaldale, kus Hapu tagasipea leivatükke. Mina toitsin oma Tutit täiendavalt. Ta harjus minuga ja hakkas mind pärast söötmist kodu suunas saatma. Vahel istusin jõe ääres. Kui Tuti oli kõhu täis söönud, hakkas ta sulgi puhastama. See oli nii naljakas, kuidas ta nokaga klõbistades kiiresti tiiva all nokitses, vaatas ringi, ega midagi kahtlast ole, ja nokitses uuesti.

Minuga oli ta nii harjunud, et lasi ennast sülle võtta ja silitada. Teised pardid ei tulnud mulle kunagi nii lähedale. Kui tahtsin neid puutuda, lubasid nad mind endast umbes poole meetri kaugusele ja lasid siis prääksudes jalga. Mõned pardid hoidsid koguni paari meetri kaugusele. Ühesõnaga - Tuti oli eriline part. Minu kutse peale tormas ta tiibade vehkides, vee lainetades ja prääksudes kalda suunas, teised hilinemisega järel. Käisin mitu korda päevas jõe ääres, leivatükk taskus.

See saigi minu Tutile Hapu tagasipea. Räpina lähedal Köstrimäel elas parun von Sieversi endine kutsar Viia Frits. Rahvas kutsus teda Viia Pritsuks. Ta oli Poletik Liigeste kanade juuksepahmakaga pikk kõhn mees.

Vanust oli tal vist üle kuuekümne aasta, kui tal esimesed juuksed halliks läksid. Teiseks tunnuseks oli see, et ta oli pidevalt purjus. Tavaliselt sõitis ta ringi oma hobusega, istudes vankris üle vankriääre asetatud laual, üks jalg üle vankriääre. Nagu ta ise rääkis, olla tema hobune nii tark, et isegi siis, kui mees väga purjus on ja vankris magab, viib hobune ta koju, kus naine ja lapsed ta tuppa talutavad. Põhiliselt teenis ta igapäevast leiba kolhoosis hobusemehena. Selle töö kõrvalt kündis, Hapu tagasipea, vedrutas jne inimeste põlde.

Ka teenis ta suvel kartulimaade vaheltharimise, Odav vahend uhise valu ja muude töödega.

Teda kutsuti ka koduloomi tapma. Põhiliselt käis ta sigu torkamas, aga kustutas eluküünla vajadusel ka lammastel, kodulindudel jne. Ühel päeval oli ta istumas meie köögis. Isa, kes direktori ameti kõrvalt koolis ka keemiat ja füüsikat õpetas, pakkus Pritsule süüa ja koolilaborist toodud piiritust. Mehed ajasid omavahel juttu.

• Eesti Rukki Selts - Aasta
• Buss Canberrast Sydneysse oli vana logu ja haises sõna otseses mõttes nagu peldik.
• Visual | lapisk is out (t)here | Page 5
• Artroosi peatus ravi kodus
• Lõuna-Eesti pärimuse portaal :: Rõuge pärimus :: Jutte endistest aegadest

Prits naljatles meiega. Võttis mind sülle, kutsus oma pojaks ja lubas hobusega sõitma viia. Mul oli uhke tunne, et mind hobusega sõitma lubati viia. Teistele lastele kutset hobusega sõitma tulla ei olnud.

Koolikud - Hepatiit

Tegelikult aeg-ajalt sõidutaski ta mind hobusega. Ükskord pandi mind isegi pärast kartulite vaheltharimist, kui hobune adra eest lahti rakendati, hobuse selga. Sain siis mõned tiirud sõita ja pärast võisin sellega tükk aega teiste laste ees kiidelda. Seekord aeti meid lõunauinakule. Meil oli kodus komme, et lapsed Hapu tagasipea päeval magama.

Ka valus liigesed ja spin ise magas aeg-ajalt päeval, lastes leiba luusse.

Siis ei tohtinud keegi tema und häirida ja pidid olema oma toas seni, kuni isa ärkas ja toauks lahti tehti. Pärast magamist haarasin köögist leivaviilu ja tormasin jõe äärde. Kutsusin heledal häälel: "Tuti, Tuti, Tuti! Andsin partidele leiba ja otsisin silmadega pardiparve hulgast oma sõpra. Tutit ei olnud.

Söötsin leiva partidele ja läksin nutta tihkudes toa poole kaebama, et Hapu tagasipea on kadunud. Ema arvas, et küllap ta jalutab kusagil ringi.

Isa ütles, et oli hommikul rebast näinud lauda taga luusimas, võib-olla viis Tuti ära. Õhtuks anti meile süüa pardipraadi värskete kartulitega. Maitsev oli. Mina käisin mitu korda päevas oma Tutit otsimas, kuid ei näinud teda enam kunagi. Söötsin aeg-ajalt parte, aga huvi Hapu tagasipea vastu oli kadunud - õigemini meenutasid nad Tutit. Siis panin tähele, et iga kord, kui Prits meil külas käis ja isaga köögis piiritust jõi, oli lõunaks pardipraad. Hakkasin aimama, et ka Tuti praeti ära, aga ei suutnud seda uskuda.

Täiskasvanutest ei rääkinud keegi tõtt. Kõik ütlesid, et rebane viis ära - näed, kogu aeg jääb pardiparv väiksemaks. Rebane passib kõrkjates. Kui mõni part kõrkjatele liiga lähedale tuleb, hüppab pardile kõrri ja tirib metsa. Mina aga mõtlesin, et huvitav, miks ta kanakarjast mööda käib ja neid ei puutu.

Kanu ei kadunud ju kuhugi.

Rebane käis meil külas seni, kuni pardid olid otsas. Siis enam ei tulnud.

Järgmine nr. Erandina on käsitsi parandatud autorite nimed, pealkirjad ja pildiallkirjad. Täpsuse aste sõltub mitmest asjaolust: väljaande trükikvaliteedist, mikrofilmi kvaliteedist skaneerimise hetkel, kujunduse elementidest, skannerist, aga ka OCR tärgituvastuse tarkvarast. Ka paberi kehv kvaliteet, väike trükk, erinevad fondid, mitme veeru erinev paigutus, või kahjustunud lehed võivad mõjutada OCR tekstituvastuse tulemust ning seeläbi otsitulemust. Marjade uputus.

Kanad ei hakanudki teda huvitama. Kui järgmisel kevadel pardipojad toodi, ma enam endale lemmikut ei võtnud. Söötsin kõiki piilusid ühtemoodi, ja ega tutiga pardipoega uute tibude hulgas olnudki.

Varblane Ma ei tea, kas süütundest või niisama heast südamest, kinkis isa, märgates minu huvi elava looduse vastu, mulle väikese varblasepoja. Kooli koduloonurgast toodi väike puur.