Lihaste harja kapuuts, Selja lihased: kirjeldus, funktsioonid
Lamage põrandal näoga allapoole, käed ette. Valu leevendav liikumine - külgmine paindumine ja pöörlemine hüpotoonilisest lihasest vastasküljele.
Autor Mart Einasto Lihased on nii valusad, nagu oleks kõvasti kere peale saanud. Aga ikkagi on pööraselt hea tunne! Taliharja Vanakuri on Eestimaa talvise looduse avastamiseks mõeldud pikk ja karm liikumisüritus.
Selles lühidas lauses on peidus mitu tähtsat tõdemust. Liikuda võib mitmel viisil — jalgsi, rattal või suuskadel. Karm viitab sellele, et rajal olles tuleb peamisel ise hakkama saada — suuremalt jaolt on rada tähistamata ja tugipunkte loe: joogi- ja söögipunkte vaid mõni üksik.
Ja kuna on ju talv, siis peab arvestama külma ja pimedusega.
Vähemalt seni on rada viinud avastama erinevaid Eestimaa kõnnumaid, kus loodus veel täies elujõus — seekord siis Vana Võrumaa Läti piirile lähedasi alasid. Sel aastal on tali veel taevas ja ilmataat looduseavastajate vastu armuline. Ilm oli kuiv ja peamiselt tuuletu, mõne plusskraadine soojus tähendab luksust - joogivesi pudelis ei jäätu!
See võimaldas rajale tulla paljudel, kes oma esimest ultrakogemust hankisid. Ehkki kohustuslik varustus on suviste üritustega võrreldes oluliselt kopsakam, ei tähenda see veel sellist seljakotti, mis takistaks jooksmist. Kuna ürituse ajaraamid on üsna suured — 24 tundi — siis on võimalik rada ka kiirkõnniga läbi matkata. Laupäeva hommikul kogunebki finišisse Karula rahvuspargi majutuskeskuses hulk kirevarõivalisi talvesõpru.
Suuremalt jaolt jooksjad, rattureid on pigem käputäis. Uuritakse ööbimisolusid, võetakse välja number, GPS-i träkker ja kaart.
Valdav enamus jõuab siia tagasi öösel ja soovib siin ka hommikuni magada. Kaardilt püütakse välja lugeda ees ootavaid olusid. Korraldajad on sellele lisanud hulgaliselt märkmeid ees ootavate looduslike ja kultuuriliste vaatamisväärsuste kohta.
Lähebki sõiduks starti. Ja kui me siin juba peatume, siis tehakse üksiti ka väike ekskursioon selles Eesti vanimas vabaõhumuuseumis.
Seotud tooted
Väikese külmavärina ja kultuurilise laengu võrra rikkamana istume uuesti bussidesse, et sõita Lätti — starti. Korneti nimeline külake on stardipaigaks. Siia ulatuvad Paganamaa künkad ja orud. Neist algavad matkarajad peavadki meid Eestisse ja lõpuks Karulasse välja viima. Täpselt keskpäeval hakkabki kirev seltskond künkanõlva pidi tõusma.
Naljatatakse ratturite üle, kes oma riistapuudega järsul tõusunõlval ilmselgelt raskustes on. Aga igale tõusule järgneb langus ja seal me rattureid ka viimast korda näeme. Siis on nad ees läinud. Suuremate seljakottidega matkajad jäävad jälle seljataha. Jooksjaist moodustub pikk hanerivi. Lätit jagub Mis harjad haiget tunnikeseks ehk kaheksaks kilomeetriks. Siis möödume keset orgu seisvast piiritulbast ja edaspidi rühime juba Eestis.
Paganamaal - Kikka, Sarapuu ja seejärel Liivajärve ääres. Piiritulpi näeme alalõpmata, sest just nende järvede keskelt piir jooksebki. Puutume esimest korda kokku selle ürituse peategelase — poriga. Peatselt tuleb tõusta järsust nõlvast üles ja ronida tartlastele tuttava nimega Raadimäe vaatetorni tippu.
Selja venitamine
Just sealt algab finišimedali komplekteerimine. Nimelt moodustub medal neljast kontrollpunktist võetavast seibist, mida igaüks stardis antud karabiinile korjab. Igale seibile on stantsitud fraas, millest lõpuks moodustub võistluse nimi ja aastaarv. Vahva viis meile kauneid vaateid tutvustada, sest ega muidu keegi ju keset võistlust vaatetorni roniks.
Autor Mart Einasto Lihased on nii valusad, nagu oleks kõvasti kere peale saanud. Aga ikkagi on pööraselt hea tunne!
Õnnetuseks on ilm sombune ja peale avarusetunde suurem asi vaade ei avane. Nüüd viib rada meid tubli kümmekond kilomeetrit mööda sirgeid kruusateid. Oleks lund, küll siis suusatajad lustiks. Jooksjate jaoks on see väheke monotoonsevõitu. Aga see-eest on liikumine suhteliselt kiire ja vahelduvad metsad — põllud on meeldivad imetleda.
Savine muld kleepub taldade külge ja jalad muutuvad ühtäkki raskeks. Joogiks on ainult jääkülm vesi. Oeh — ma unistasin milleski Lihaste harja kapuuts.
Ilmselt unistab sellestsamast ka vabatahtlik, kes keksib ja endale sooja vehib teha.
Aga soojad sõnad ja head soovid saab siit igaüks teele kaasa. Siitmaalt jätkan koos Liinaga, kellega seni ikka ja jälle olime kohakuti sattunud. Üksikutest vahetatud sõnadest kasvavad laused ja sõprus ongi alguse saanud. Just õigel ajal — kruusateed on selleks korraks läbi ja järgmised kümmekond kilomeetrit müttame kraavipervedel kulgeval metsaveoteedel. Ja neil on külluses varem mainitud peategelast — muda.
Neuroloogia Lihased on inimkeha struktuurid, mis koosnevad elastsest ja elastsest koest. Närviimpulsside mõjul nad vähenevad. Lihaste olemasolu tõttu saab inimene sooritada mitmesuguseid liigutusi. See on kõige lihtsam näiteks naeratus või pilgutus ja isegi energiline või peen nagu näiteks sportlased või tantsijad.
Jooksust ei tule suurt midagi välja, hea kui kiirelt kõndidagi saab. Kisub hämaraks. Päikese loojanguni on veel aega aga sombune ilm teeb oma töö. Eesti lõunatipust, Peetri jõe kaldal asuvast metsaonnist saame järgmise seibi. Puudutame piiriposti, paneme laubalambid põlema ja tõttame kolmekesi edasi — meie samm sobis ka Taavile.
Pärast väikest metsalõiku oleme taas kruusateedel. Need 16 kilomeetrit ja nende läbimiseks kulunud tunnid on selle jooksu kõige südamlikumad. Mõnusad meenutused erinevaist jooksudest ja muidu põnevaist juhtumitest muudavad väsimuse Lihaste harja kapuuts pimeduse märkamatuks. Ongi käes baaslaager — siin jätan hüvasti Liina ja Taaviga.
Nende retk on selleks korraks läbi, mul veel üle poole ees. Kavatsesin siin kuiva särgi selga panna ja pisut puhata aga kuna lauad on kaetud õues, siis kardan kiiret jahtumist ja peale kaht portsu ülimaitsvat mulgiputru Lihaste harja kapuuts taas rajale.
Nüüd olen üksi. Üsna kohe peale Kuutsi külast väljumist pöörab rada metsa vahele ja sinna ta jääbki. Järgmisse kontrollpunkti on umbes 15 kilomeetrit ja need on metsased kruusateed vaheldumisi metsaveoteedega. Kuu on tõusnud ja valgustab kenasti läbi kerge pilvevina.
Sörgin täitsa mõnuga, ehkki väikeseid tõusunukke kasutan juba kõnnipausideks. Ühtäkki märkan enda ees tulukest — hakkan kaasvõistlejale järele jõudma. Mustajõe sillal saamegi kokku. Siit on vaid kiviga visata Tellingumäe vaatetorni, mille tipust saab kolmanda Lihaste harja kapuuts.
Tornis kustutan lambi ja imetlen kuuvalguses maastikke — Koivaga ühineva Mustjõe luhtasid ja metsi. Juba ainuüksi selle vaatepildi pärast tasub tundide viisi laubalambi valgel rühkida!
Edasi jätkan siiski üksi, meie sammurütmid ei klapi.
Kui on halb enesetunne, palavik, tugev valu, pearinglus, ei saa te selgroogu venitada. Ettevaatlikult peate lapse kandmise ajal kodus hoidma selja, menstruatsiooni ja pärast sünnitust. Video koos harjutustega selja venitamiseks Selja venitamise üldreeglid Venitamine selgroo jaoks - staatiline vaade, mis pakub soojendust lihaste soojendamiseks. Kui seda tingimust ei järgita, on oht kehavigastuste tekkeks.
Laubalambi aku saab tühjaks. Panen pähe varulambi ja tõttan muudkui edasi. Tornironimine osutus murdepunktiks — nüüd teen juba pikemaid kõnnipause ja ei vaja selleks tõusunukke. Sörkjooks on siiski ülekaalus. Viimasesse joogipunkti on umbes 15 kilomeetrit.
Ma juba ootan seda, sest mu joogivarud on ammendumas. Iga tunni tagant annab kell märku ja siis pistan midagi põske. Siiani ainult magusamad asjad, mis üha vaevalisemalt alla läksid. Kohe on kergem neelata! Ongi käes põlev küünal, mis annab märku pöördest joogipunkti.
Väike künkanõlv ja tõeline üllatus! Ainult külma vee asemel on kaetud lauake, lõke ja mõned toolid.
Lihased on nii valusad, nagu oleks kõvasti kere peale saanud. Aga ikkagi on pööraselt hea tunne!
Energiline vabatahtlik hõikab tervitussõnad juba eemalt ja tutvustab pakutavat. Kuum tee ja soojad viinerid — kes neid suudaks lahuta! Just siis jõuavad kaks kaasjooksjat pärale ja nüüd saab ka pisut juttu puhuda. Pikkade üksiolekutundide järel Lihaste harja kapuuts see kosutav. Aga pikalt istuda ei malda. Täidan tühja joogipõie kuuma teega ja joogipudeli hapuka jääteega — mõlemat nautisin kuni viimaste minutiteni!
Ja jälle teele — jäänud on viimased 26 kilomeetrit. Sellegi jagasin mõttes kaheks — 15 kontrollpunktini ja sealt 11 lõpuni. Jooksjatepaar näitas mulle kohe kandu— minu kõnnipausid olid nüüd juba pikemad kui jooksmine. Mõne kilomeetri ja ühe asula — Taheva küla — läbimise järel pööras rada teelt metsa.
