Kurjategijad kuunarnukid molema kaega

Miks võtad sa need vastu? Tagasi tuli peale kella üheksat. Kõik oli laiali pillutud ja korratuses, iseäranis igasugused laste hilbud. Armastas oma meest üliväga, kuid see hakkas kaarte mängima, läks kohtu alla ja nõnda ta surigi.

Lendasid plastiku ja põlevad uksetükid. See kõik ei pannud küborit kõhklema ega aeglustanud ta sammu. Sara ja John astusid tehisinimese kannul uude koridori. Terminaator laadis jälle granaadiheitjat. Suitsu täis laboris vaikisid lõpuks lasud ning erigrupi komandör püüdis ettevaatlikult edasi liikuda. Kassisammul hiilis ta ümber laua ning pööras välkkiirelt toru Miles Dysoni suunas, kes veel elas. Aga mitte kauaks, nagu ta ise arvas.

Mees oli toetanud selja vastu tooli ning hoidis otse detonaatorinupu kohal käes paksu rasket teatmikku.

Kuidas vabaneda Underarm Sag

Kõik oli selge sõnadetagi. Siis pole muud kui adjöö Kuigi ta nägu kattis gaasimask, oli läbi klaasidegi näha ta silmis suurt hirmu. Silmapilk tegi ta otsuse - pöördus ringi ja andis oma alluvaile käsu taganeda.

Kõik tagasi! Terminaator jõudis pealiftini ja vajutas kutsungile. Ta kannul tulid John ja Sara, köhides ja komistades. Kordamööda hingasid nad läbi maski. Avanes liftiuks. Nad astusid sisse ning sõitsid alla. Dyson lebas põrandal keset labori varemeid. See oli kõik, mis oli ta unistusest järele jäänud.

Navigeerimismenüü

Selg toetus vastu verega määrdunud tooli, pikad verenired olid näha ka põrandaplaatidel. Miles Dyson hingas kiiresti ja raskelt. Värisevate kurjategijad kuunarnukid molema kaega hoidis ta ikka veel teatmikku detonaatori kohal. Ta tähelepanu köitis seadmetükkide hunnikus üks asi - see oli ta perepilt. Ühe käega vaevaliselt raamatut hoides, tõmbas ta teisega pildi lähemale ja libistas peopesale. Ta naine ja lapsed naeratasid talle vastu läbi purunenud klaasi.

Milesi silmist kadus hirm. Enam ta ei klammerdunud oma elu külge. Sellest andis tunda ka valu kogu kehas. Ta enda hääl kurjategijad kuunarnukid molema kaega ajusügavusest: "Ja nüüd võid sa minna.

Nemad ei pea teadma, mida teab tema, vaadates oma pere pilti, vaadates kaugemale Tuliselt valge sähvatus virutab kõik õhku Ja Miles kuulis Selle asemele ilmus taevakaarel valge lill, muutudes puna-mustaks pilveks See oli vesinikupommi sambakujuline pilv, mis raputas maad enneolematu jõuga. Kurdistav mürin kadus, kandudes edasi, muutudes orkaanituleks. Seejärel vaikinud aegamööda, ujusid minema tinahallid pilved, andes ruumi pehmele ja hellitavale valgusele.

Sellest valgusest astusid välja Danny ja Bliss. Nad jooksid rõõmsalt isale vastu, nende taga astus Tarissa ja naeratas samuti. Neid paitasid helged päikesekiired, kui nad jooksid mööda rohelist aasa Miles püüdis hoida oma mälus just seda mälukildu, nii helget ja hindamatut, enne näost näkku kohtumist igavikuga. Ehk oli see kingitus talle? Ta ei teadnud. Tundis vaid, et salaside selle maise eluga hakkab kaduma.

Enam ta ei vaadanud pildi suunas, hinge valdas iroonia. Oli naljakas mõelda, et ta lebab siin nagu veristatud siga, nagu ohvritall, lebades oma elumõtte varemetel. Inimesed on lollid, kui nad jõuavad selliste äärmusteni, et hävitavad iseennast enda loodud sõjavahenditega.

Miles meenutas end hetkeks sellisena, missugune ta oli möödanikus: tõsine mees, eesmärki taotlev, kaosest välja pürgiv. Hetkeks tajus teadlane igapäevaste lihtsate askelduste vajadust selles ilmas. Paistis, et ta oli nendega suurepäraselt hakkama saanud. Nüüd, kui ta tundis surma ligidust, tahtis ta olla ja jääda tolleks endiseks Dysoniks - armastavaks isaks, kes oli kiindunud ühteaegu nii peresse kui teadusesse.

Ta tahtis hakata naerma, kuid mõistis, et lendab siis kohe tükkideks. Ta viivitas veel. Tõstis silmad, et veelkord heita pilk oma perele. Koksi artroosi ravimeetodid sasis ta omaste juukseid tuul, seesama tuul, mis hoogudena tuhises läbi Ajaloo, muutes Ajalugu.

Dyson mõtles, et Kui Saatus seda lubab, läheb elu edasi. Kuid Ajalugu sureb Miles Dysoni pilk tardus. Tema hingepilgu eest jooksid läbi elavate kättesaamatud pildid ning need surmaeelsed nägemused joonistasid ta näole vaevumärgatava naeratuse. Hetkel, kui ta pilk tuhmus, kukkus raamat ja vajutas alla nupu Veel ootasid politseinikud väljas, relvad laskevalmis. Varjudes millegi taha, ootasid nad, et kohe-kohe kantakse hoonest välja laipu või et viiakse arreteerituid, käed raudus, konvoimasinatesse või et erigrupp tõmbub ajutiselt tagasi laskemoona täiendamiseks.

Juhtus aga see, mida nad oodata ei osanud. Kogu prozhektoritest valgustatud hoone külg mattus korraga tule ja klaasikildude kose alla. Kõik teise korruse aknad paisati platsile ning tohutu tulekera limpsas oma keelega taevast. Helikopter lendas kähku tulest eemale. Leegitsevad tulelondid langesid keset politseimasinaid ning enamik inimesi pidas paremaks kaugemale kaduda.

Ainult üks neist, politseinik mootorratta seljas, tungis läbi inimestemurru põleva hoone poole. Ta peatus vaid korraks, et haarata temast mööduva politseiniku kabuurist revolver. Siis kihutas ta ratta seljas läbi akna otse esimese korruse vestibüüli. Ta silm fikseeris kõik peensused. Mõni sekund hiljem märkas ta treppi ja kihutas mootori möirates mööda seda üles.

Koridoris põikas ta kõrvale põlevast rusuhunnikust ja jätkas leekide kõikuvate varjude seas oma ohvri otsimist.

Valu olaliiges parast vigastust

Lift peatus esimesi korruse vestibüülis ning Sara kiikas välja. Erigrupp blokeeris väljapääsu. Sara koos oma kaaslastega olid ära lõigatud, lõksu langenud. John püüdis julgustada ema: "Enne, kui nad meid kinni nabivad, jõuab kätte kottpimedus Mürgine pilv CS-gaasi haaras nad endasse ja surus neid vastu lifti tagaseina. Terminaator hindas hindas kiiresti olukorda, pöördus ema ja poja poole öeldes: "Silmad kinni!

Mitte liigutada. Terminaator heitis granaadipilduja õlale, väljus liftist, öeldes ainult: "Tulen tagasi. Liftis hingeldasid ja köhisid nii Sara kui John, hingates kordamööda läbi gaasimaski. Nüüd olid nad kindla peale lõksus ning mürgigaas ja pisike liftikabiin suurendasid hirmu ja paanikatunnet. Veel hetk, ja poiss tormaks liftist välja. Erigrupi mehed seisid koridori teises otsas, hoides pilku pulbitseval gaasipilvel, oodates, et kurjategijad ilmuvad kohe-kohe nende ette. Suitsupilve ilmus aga kellegi suur kuju.

Imelik - see kuju ei kiirustanud. Ja paistis, et pole haavatudki. Tõepoolest, Terminaatori silmgi ei pilkunud sest mürgigaasist. Sihukest asja polnud politseinikud küll oodanud. Grupi komandör röögatas megafonisse: "Seisa, kus oled. Pikali põrandale, näoga allapoole! Kõik kangestusid, sest taolist asja polnud veel nähtud.

Mees tuli üha lähemale ja lähemale. Komandör võttis vastu otsuse: "Andke talle säru! Kuulid jooksid Terminaatori rinda ja tungisid ta kõhtu, näkku, jalgadesse. Tema nahkjope, mis oli niigi paarikümnest kuulist purustatud, muutus räbalaks.

Olukord oli niivõrd ebatavaline, et komandör arvas tundmatut noormeest kandvat kuulikindlat vesti. Ta tõstis oma relva ja tulistas tulijale otse pähe. Pea oleks pidanud arbuusina laiali lendama, kuid inimene vaid vaarus hetkeks ja põsehaavast hakkas tulema verd. Ikka tuli see inimene otse nende poole! Erigrupi politseinikud tegid kõike juba mehhaaniliselt - vajutasid päästikule ning hoidsidki sõrme sellel.

Sujuva liigutusega tõmbas Terminaator välja kaliibrilise püstoli. Ruttamata, otsekui valiks ta kaubamaja riiulitelt ostu, võttis Terminaator sihikule ühe lähima politseiniku ja tulistas. Kuul läks läbi tolle vasaku reie. Mees kukkus röökides. Terminaator kummardus ja haaras haavatu käest kukkunud gaasigranaadiheitja.

See oli uus mudel, milles oli kaksteist pisargaasigranaati. Tehismees tulistas lähimat erigrupi meest otse rinda. Gaasigranaat ei tunginud läbi kuulikindlast vestist, aga löök oli nii ränk, nagu oleks kurjategijad kuunarnukid molema kaega jõust ragbipalliga kõhtu virutatud. Erigrupi mees tõmbus valust kõverasse ning ahmis kramplikult õhku. Terminaator paistis neile põrgust ilmunud olendina - võimas kuju, verepritsmetega pritsunud musta naha räbalad seljas lipendamas.

Ühe silma asemel haigutas veritsev auk, milles liikusid metallist liigendid, mis juhtisid silmamuna. Põselt koordunud nahk paljastas kroomitud lõualuud. Nahkjope oli eest täiesti katki, paljastades tema metalse rinna. Mõned erigrupi politseinikud olid küllalt lähedal Terminaatorile, et seda kõike näha. Neile oli see vapustav elamus ning nad taganesid üksteise järel, vaatamata omale heale ettevalmistusele.

Pihtasaanu vingerdas maas nagu vihmauss. Kolm gaasigranaati tulistas Terminaator vestibüüli. Kiiresti tekkis ja levis valge gaasipilv, milles paistsid vaid lähimad esemed. Ümberringi käis metsik möll nagu põrgus. Erigrupi komandör tungis läbi gaasipilve, pigistades käes kramplikult relva.

Äkki kerkis otse tema ette Terminaatori kuju. Enne kui komandör jõudis midagi ette võtta, käis sähvatus ning teda tabas tuim löök, kui kuul talle jalga tungis. Ta karjatas, pillas automaadi ning haaras haavatud jalast.

Terminaator tõmbas ta näolt kurjategijad kuunarnukid molema kaega. Erigrupi juht kukkus hingeldades ja läkastades põrandale, tõmbas jala konksu ja püüdis takistada verejooksu Kübor liikus välisust valvavate erikomando meeste poole.

Ühele kuul jalga, teisele samamoodi. Kui nood kaks kukkusid, kiskus Terminaator ka neilt gaasimaskid. Tulistamine lakkas. Suitsupilves oli vaid siin ja seal kuulda oigamist ja läkastamist. Suitsupilved tungisid uksest välja ja koos nendega ilmus nähtavale ka Terminaatori siluett.

Ta laskis järelejäänud gaasigranaadid väljas seisvate politseimasinate pihta. Politseimehed, kellel gaasimaskid puudusid, jooksid poolpimedatena vastu masinaid ja põrkusid üksteisega kokku. Vastane oli purustatud. Keegi erigrupi mees jagas neile furgoonautost järelejäänud gaasimaske.

Terminaator ulatas talle tühja gaasigranaadiheitja ning erigrupi mees võttis selle instinktiivselt Sulgeb 2 kuud. Samas rebis Terminaator talt gaasimaski ja paiskas mehe gaasipilve sisse. Ise istus ta rooli taha. Puudus süütevõti.

Terminaator keeras alla päikesevarju ning autovõtmed kukkusid talle peo peale. Terminaator märkis selle seiga oma mällu. Ta oli midagi juba õppinud. Tehismees pööras süütevõtit, mootor lõi mürisema ning ta lükkas käigu sisse. Esimese korruse vestibüülis oli pisargaasi juba vähemaks jäänud. Need erigrupi mehed, kellel oli rohkem vedanud, andsid abi oma enamkannatanud kaaslastele. Kui väljast kostis hõikeid ja mootorimüra, tõstsid nad pea. Koos klaasikildude pilvega murdus esiuks ning sellest tormas sisse erigrupi furgoonauto.

Politsitseinikud kargasid kes kuhu sai, masin aga pidurdas kääksatades liftikoridori juures. Terminaator tagurdas nii palju, et furgooni tagumine osa sulges pääsu koridori.

Valu salvi poidla liigestes

Sara ja John kuulsid, kuidas auto koridori sõitis ning nägid nüüd autot ennastki. Kiiresti väljusid nad liftist ja tormasid läkastades autosse. Samal hetkel vajutas Terminaator gaasi põhja. Möirates läbis auto vestibüüli ja tormas välja läbi purunenud akna. Politseinikud jooksid laiali. Ühe erandiga siiski. Laskmise ajal sõitis T "Kawasakil" akna juurde ning heitis pilgu välja. Ta nägi tormavat furgoonautot, mille pihta politseinikud lasta üritasid.

Robot mõistis otsekohe, et ta on tagaotsitavad leidnud. Kiiresti vaatas ta ringi ja tegi välkiire analüüsi. Läbi kaugema ukse nägi T hoone kohal rippuvat helikopterit. Oli ka teisi võimalusi eesmärgile jõudmiseks, kuid SEE võimalus paistis kõige efektiivsem olevat. T aju kogus endasse infot nagu käsn niiskust, ta analüüsis selle võimaluse kõiki plusse.

Justkui magnetist tõmmatud, pööras T gaasipideme viimase peale. Võimas mootor möiratas, mootorratas tormas läbi kitsa koridori, läbi kabineti ja otse aknasse T lendas otse kopteri poole, mootorratas jäi hetkeks justkui õhku rippuma.

Püsiv külgkriis

Piloot püüdis end koguda, aga siis kõmatas vastu lennuriista kabiini ilma sõitjata mootorratas ning varises seejärel alla asfaldile. Kuid T polnud enam sadulas. Ta oli jõudnud haarata kopteri kerest ning justkui õudusunenäos nägi piloot, kuidas politseivormis robot purustas peaga kabiini pleksiklaasist ümbrise ja toppis hoogsalt oma keha tekkinud avasse.

Kui metallroboti vedel mass oli jõudnud piloodi kõrvalistmele, muutus ta kohe politseiohvitser Austiniks. Ta haaras imestusest kangestunud piloodi, viskas ta istmelt minema ja istus ise asemele. Kopter oli kaotanud kontrolli ja hakkas omapäi langema. Äärepealt oleks ta kukkunud parkimisplatsile. Kolme meetri kõrgusel maast õnnestu Tl kopter tasakaalustada ja peatada kurjategijad kuunarnukid molema kaega.

Jälle olid kõik politseinikud pikali maas, kui nende pea kohale kukkus helikopteri saba karkass. Päästes end tiivikute tuulehoost surusid nad näo käte vahele. Hetk hiljem oli kopter platsi kohalt kadunud, jälitades erikomando furgoonautot. Pööranud mitmerealisele maanteele, heitis Terminaator pilgu oma kaaslaste poole. Sara ja John hingeldasid ja turtsusid veel, püüdes jagu saada pisargaasi mõjust.

Terminaator heitis pilgu tagasivaatepeeglisse. Kopteri võimas prozhektor uuris maanteed ja lähenes kiiresti. Sara suutis juba ringi vaadata. See furgoonauto oli kui liikuv arsenal.

Siin oli vintpüsse, Probleemid sorme liigestega ja muud varustust. Siis haaras Sara kaks automaatvintpüssi M ja laadis need. Seejärel hakkas Sara laadima lühikese toruga karabiini, samal ajal, kui Terminaator tegi autot juhtides järske pöördeid, möödudes sõidu- ja veoautodest mis justkui venisid, võrreldes nende sõiduriistaga. Gaas oli põhjas ja kiirus kaheksakümmend miili tunnis.

Kokkupõrge sihukese reservuaariga poleks nende tervisele hästi mõjunud. Kopter rippus neist veel tagapool, aga lähenes kiiresti.

Kell

T torkas läbi katkise kabiiniklaasi automaatpüstoli ja tulistas. Furgoonkere võppus kuulilöökidest. Terminaator siksakitas autoga, et T ei saaks täpselt sihtida. Auto võbises ja paiskus küljelt küljele. Vaevu püsis see ratastel. Tagumise ukse klaasid paiskusid kildudeks ning kuulid klõbisesid vastu vastu masina sisemust, möödusid imekombel Sarast ning mütsatasid kuulikindlate vestide hunnikusse, mille all varjus John. Sara ei tahtnud enam olla ohvri osas.

Artriidi ja artroosi ravi kuldne vuntsid

Niisugust metsikut ägedust oli ta tundnud siis, kui Terminaator I tulistas Kyle'i pihta. Nüüd tundus, et saatus tahtis teda veelkord ohvri rolli seada. Kui kedagi ta lähedastest rünnati, tõusis Saras selline raev, et oli raske seletada selle tekkeimpulsse.

Just raev sundis Sarat lahti lööma furgooni tagumist ust ning M palgesse panema. Ta avas tule, karjudes metsikult ja kõvasti ning ta kuulid tegid tükkideks selle, mis kopterikabiinist veel järele oli jäänud. T tulistas vastu ning furgoon värises kuulirahe all. Laadinud kähku püssid, hakkas Sara uuesti tulistama, püüdes nüüd tabada tiivikuid ja tiivikuvõlli. Mõned kuulid lendasidki rikoshetina tiivikule. Vintpüss sai tühjaks ja Sara haaras teise.

Terminaator möödus päevinäinud pikapist, mis püüdis ümber rivistuda ning nügis neid kraavi poole. Sekund hiljem lendas kopter neist üle, peaaegu riivates autokeret. Sara jätkas tulistamist. Ka T tulistas. Järsku tundis naine lööki vastu reit. Mitu kuuli paiskus vastu kuulikaitset. Sara kukkus põrandale pikali, kaitsetuna kuulide ees Terminaator märkas, et T sihib uuesti ja vajutas järsult pidurile.

Rattad vingusid ja auto libises kui kelk. Sara paiskus vastu esiseina, Johni kõrvale. Otsesihtimise eest oli ta nüüd varjatud, kuid Läbi tagumise ukse nägid nii Sara kui John, kuidas hirmuäratavalt suur lennumasin pikeerib otse nende kohal.

Siis paiskus see vastu maanteed ja hüppas edasi, otsekui oleks kellegi hiiglaslik kämmal seda edasi lükanud. Veopropeller lendas tükkideks. Furgoonauto tagaosa oli kortsus, kopteri esiosa muutus aga vanarauahunnikuks.

T jäi kortsunud metalli vahele lõksu. Terminaator püüdis autot vaos hoida, mis pärast kopteri lööki metsikult vingerdas. Auto tormas vastu eraldusriba barjääri, kriipis betoonplokke ja eemaldus siis taas. Terminaator vajutas gaasipedaalile ning auto sööstis jälle maksimumkiirusel edasi. Ta pööras pisut rooli, et mööduda mingist angerjana ujuvast pikapautost.

Nende furgoonauto litsus end vastu tõket, põrkeraud paendus ning lõikas läbi esikummi. Furgoon kõikus ning vajus külili. Kostis läbilõikav krigin - autokere libises mööda teed edasi, kuni peatus. Kurjategijad kuunarnukid molema kaega furgoonis ronis John oigava ema suunas.

Sara pöördus aeglaselt poja poole, ta hingamine oli kiire ja katkendlik. Terminaator vabanes istmerusude alt. Teel nende taga lebas suitsev ja räsitud metallihunnik. Alles see oli helikopter olnud. Suur tsisternauto püüdis pidurite vingudes mööduda ei tea kust ilmunud metallihunnikust. Selle tohutud rattad lausa suitsesid pidurdamisel. Lõpuks ta peatus mõne meetri kaugusel kopterirusudest. Dana Short hüppas kabiinist välja.

Ta oli vapustatud - alles ta oli ühe psühhopaadi käest pääsenud ning et järgmisel päeval mitte korrata oma marsruuti, oli vahetanud seda Wilsoniga. Las too veab seekord puuvilju, tema aga lämmastikku. Ja nüüd sõitis ta põhja suunas. Short hakkas kahtlema oma vahetustehingu headuses. Täna öösel oli ta näinud juba kaht avariid. Ta lõdvestus väheke ja tema kujutlusse kerkis korraks kenake kohvikuettekandja.

Kuidas ta nimi oligi? Ja missugused rinnad! Nüüd aga oli ootamatult ta teele tekkinud mingi kopterihunnik, nii et ta pidi kõigest väest pidurdama.

Ta kujutas ette, kuidas tohutud tonnid kõvasti kokkusurutud ja kole külma vedelikku paiskub vastu tsisterni esiseina, murrab selle läbi ja ujutab üle kabiini, muutes ta hetkega jääsambaks. Dana Short kiikas ringi ning pealetükkiva iiveldustundega võideldes püüdis selgitada, kas keegi on ka ellu jäänud.

Järsku ronis rusuhunnikust välja politseinik ja suundus otse tema poole. Tal ei paistnud küll midagi viga olevat. T oli ta kõhu pika terasnoaga läbi torganud ning astus sammu aeglustamata edasi. Dana Short langes põlvili, püüdes maha suruda väljakannatamatut valu ja palavat leeki sisemuses.

Veel tajus ta ümbritsevat, veel surusid ta käed suurt veritsevat haava. Enne kui ta toimunut aduda jõudis, nägi ta, kuidas harpuunikäega politseinik ronis rahulikult tema tsisternauto kabiini ja käivitas auto. Tohutu veok hakkas lõrisema ja veeres tossupilvi välja paisates minema nagu hullunud draakon. Dana jõudis veel mõelda, et ju ei tavatse jumal talle andestada ammuste pattude eest.

See mõte vilksatas ta ajus, enne kui ta näoli asfaldile kukkus ning vajus olekusse, kust tagasiteed enam polnud Miil kurjategijad kuunarnukid molema kaega tiris John koos Terminaatoriga haavatud Sarat furgoonautost välja.

Terminaatori õlal rippus granaadiheitja M koos tagavaragranaatidega ning laetud automaatpüstol. John oli endale valinud suurekaliibrilise lühendatud toruga karabiini erigrupi relvastusest. Kaugusest kostis metallikriginat ning Terminaator ja John pöördusid vaatama. Nad nägid, et tohutu suur autotsistern oli kopterijäänused eest paisanud ning lähenes nüüd kiirust kruvides nende suunas. John haaras emal käest: "Kurat võtku! Ema, me peame jalga laskma, kuuled, ema Juht, kes oli umbes aastane ja nägi ladinaameeriklase moodi välja, pakkus neile küüti.

Terminaator astus masina juurde ja kuulutas: "Meil on vaja teie autot. Tõstnud istmele Sara, istus ta ise rooli taha. John sisenes teiselt poolt, reisijatele mõeldud uksest. Autoomanik tagunes kaugemale, mõistes, et taoliste veriste hulludega on parem mitte tegemist teha.

Tsisternauto tuli juba Koore valu sormede liigestes suure hooga, jättes endast järele suitsupilve. Heitnud pilgu tahavaatepeeglisse, pani Terminaator käigu sisse. Suur veok oli neist vaid paarikümne meetri kaugusel. Kübor tegi kiire arvutuse, et põrkemomendini oli jäänud seitse sekundit.

Peidetud videolint paljastab jõhkra peksu Tallinna maineka ööklubi turvaruumis

Aega oli veel piisavalt. Ta lisas gaasi, kuid üsna väntsustatud pikap ei olnud nobe lippama. Terminaator tegi uue arvutuse: kokkupõrkeni jääb kolm sekundit. Seega oli nelikümmend protsenti tõenäosust, et pääsetakse.

Püsiv põlve

Samal ajal paiskas veok endast kaugele ümberläinu erigrupi furgooni ning jätkas liginemist. Kui tagaajaja oli juba üsna lähedal, püüdis Terminaator loogeldes pääseda. Terminaator otsustas, et sellises olukorras pole vastus ilmtingimata vajalik, palju tähtsam on tegutseda. Ühe käega autot juhtides hakkas ta granaadiheitjat seljas võtma.

John pöördus ja heitis pilgu kroomnikeldusest läikivale autole ja vedela lämmastikuga täidetud tsisternile. Jälitaja sõitiski pikapile tagant sisse, tekitades pikapi külglibisemise. Seejärel juhtis T veokit selliselt, et pikap jäi tsisternauto ja tee eraldusbarjääri vahele. Tohutud rattad nügisid pikapi külgust, teisel pool olid aga tõkkeks terasest piirdetrossid ja betoonsein. Ragisedes ja ägisedes paiskus pikap kord veokist, kord trossidest eemale.

John hoidis kinni ema veritsevast käest. Kõrvad kumisesid pinge all oleva metalli kriginast ja sädemeid paiskus igasse suunda. Põgenike masinat suruti aegamisi kokku. Tuli nuttes ja nuuksudes ning käsi murdes! Sest tal polnud kuhugi minna. Kas mõistate, kas te mõistate, armuline härra, mis tähendab, kui pole enam kuhugi minnagi Ei!

Seda te veel ei kurjategijad kuunarnukid molema kaega Ja terve aasta täitsin oma kohuseid vagalt ja pühalt ning ei puudutanud seda ta osutas sõrmega pooltoobilesest Artroosi ravi kaespintslitel on tunded.

Kuid ka sellega ei suutnud ma temale meeltmööda olla, siis kaotasin koha ja mitte oma süü pärast, vaid ametnikkude arvu muutmise tõttu, ning siis puudutasin seda! Ja siin sain koha… Sain ja kaotasin jällegi. Siin kaotasin juba oma süü läbi, sest mu saatus oli otsustatud… Praegu elame oma perenaise Amalia Fjodorovna Lippewechseli juures toanurgas, millega aga maksame või millest elame — mina ei tea.

Peale meie elavad seal veel paljud… Lihtsalt soodom, kõige inetum soodom… hm! Sest olgugi, et Katerina Ivanovnal on suuremeelsed tunded, kuid ta on kuumavereline ja äge naisterahvas, pragab läbi… Jah! Noh, aga mis sellest meelde tuletada! Kasvatust, nagu isegi mõistate, ei saanud Sonja mingisugust. Katsusin temaga, aastat neli tagasi, maateadust ja üldist ajalugu läbi võtta; et ma aga ise milleski tugev polnud ja kõlblikud õpperaamatud puudusid, sest mis raamatud meil siis olid… hm!

Pärsia Kürosel jäime peatuma. See on kogu ta haridus.

  • Aga nüüd kiskus teda inimeste poole.
  • Terminaator2 - Kohtupäev - Saatuse tants

Nüüd, armuline härra, Ravi liigestes teie poole isikliku eraviisilise küsimusega: kas võib vaene, kuid aus neiu teie arvates ausa tööga palju teenida?

Ja ometi on riiginõunik Klopstock, Ivan Ivanovitš, — olete ehk kuulnud? Aga kodus on nälginud lapsed… Kurjategijad kuunarnukid molema kaega on ka Katerina Ivanovna, kes kõnnib käsi murdes mööda tuba, punased laigud palgeil, — nagu see selles haiguses ikka esineb. Mina lamasin siis… noh, teadagi kuidas! Ennäe mul varandust! See polnud mõistusega räägitud, vaid ärrituses, haigelt ja näljaste laste karjumise ajal, pealegi enam haavamiseks kui otseses mõttes öeldud… Sest Katerina Ivanovnal on juba kord niisugune karakter, ja niipea kui lapsed karjuma hakkavad, olgugi nälja pärast, kohe kukub neid peksma.

Ja nii kella kuue paiku ma näen: Sonjake tõuseb üles, paneb rätiku pähe, mantli selga ja lahkub kodunt. Tagasi tuli peale kella üheksat. Tuli, ja otseteed Katerina Ivanovna juurde, ning ladus tema ette lauale kolmkümmend hõberublatükki.

Ei lausunud seejuures sõnagi, oleks korra vaadanudki, võttis ainult meie suure rohelise õhukesest kalevist rätiku meil on niisugune ühine villane rätikmässis sellega oma pea ja näo üsna kinni ja heitis voodisse, silmad seina poole, ainult õlad ja keha värisesid… Mina aga, nagu ennistki, lamasin ka nüüd… Ja siis nägin ma, noormees, nägin, kuidas pärast seda Katerina Ivanovna, samuti sõna lausumata, Sonjakese voodi juurde astus ja kogu õhtu tema jalutsis põlvitas, tema jalgu suudles, enam tõusta ei tahtnudki, ja pärast mõlemad koos nõnda magama uinusid, teineteise ümbert kinni hoides… mõlemad… mõlemad… jah… mina aga… lamasin joobnuna.

Siis valas ta äkki ja ruttu klaasi täis, jõi selle tühjaks ja köhatas. Ka perenaine, Amalie Fjodorovna, ei tahtnud seda lubada aga ise aitas enne Darja Frantsovnale kaasa ja ka härra Lebezjatnikov… hm!

Esiteks püüdis kurjategijad kuunarnukid molema kaega Sonjat, aga nüüd äkki pahane: «Kuidas võin mina, haritud inimene, niisugusega ühes korteris elada? Kapernaumov on aga luukur ja ökitaja ja kogu tema suurearvuline pere on ökitajad. Ka tema naine ökitab… Elavad teised kõik ühes toas, Sonjal on aga omaette, ühes vaheseinaga… Hm! Tema ekstsellents Ivan Afanasjevitši tunnete? Noh, siis ei tunne te jumalameest!

See on vaha… vaha issanda silma ees: nagu sulav vaha! Sel silmapilgul tuli tänavalt sisse terve kari joodikuid, kes olid juba enne purjus, ja ukselt kostsid palgatud leierkasti ning seitsmeaastase lapse kähisev hääl, mis laulis «Talukest». Algas müra. Peremees ja teenijad olid sissetulnutega ametis. Sissetulnuist hoolimata jätkas Marmeladov oma jutustust. Nähtavasti oli ta juba üsna «pehme», kuid mida enam ta purju jäi, seda sõnahimulisemaks ta muutus.

Mälestused hiljutisest edust teenistuses tegid ta nagu elavamaks ja avaldusid isegi tema näos mingisuguse särana. Raskolnikov kuulas tähelepanelikult. Varemini, lama nagu lojus, ainult sõim! Aga nüüd: käiakse kikivarvul, vaigistatakse lapsi. Ehtsat rõõska koort hakkasid teised muretsema, kas kuulete!

Ja kust nad mulle viisaka mundri jaoks raha kokku ajasid, üksteist rubla viiskümmend kopikat, seda ei mõista ma. Saapad, kalingurist maniskid — suurepärased, munder, kõik ajasid kokku üheteistkümne ja poole eest, ning toredasti. Tulin esimesel päeval teenistusest, vaatan: Katerina Ivanovna on kaks toitu valmistanud, supp ja soolaliha mädarõikaga, millest meil tänini polnud aimugi. Temal endal pole mingisuguseid riideid… see tähendab — mitte mingisuguseid, aga nüüd oleks nagu võõrusele minemas, kenasti riides, ja mitte, et midagi oleks, vaid lihtsalt ei millestki oskavad teised kõik teha: kammivad pea, mingisugune puhas kraeke, käisepealsed, ja juba ilmub hoopis teine isik, noorem, kenam.

Sonjake, mu kullake, toetas ainult rahaga, minul endal aga, räägib ta, pole esialgu viisakas sagedamini teil käia, ehk olgu siis videvikus, et keegi ei näeks. Kuulete, kas kuulete?

Heitsin pärast lõunat magama ja mis te arvate, Katerina Ivanovna ei kannatanud välja: nädala eest läksid perenaisega, Amalia Fjodorovnaga, riidu, aga nüüd kutsus teise tassi kohvi jooma.

Kaks tundi istusid teised ja sosistasid isekeskis, et: «Semjon Zahharõtš käib nüüd teenistuses ja saab palka, ilmus ise tema ekstsellentsi juurde ja tema ekstsellents tuli ise välja, kõiki käskis oodata, Semjon Zahharõtši aga viis kättpidi kõigist mööda oma kabinetti. Ei, ise usub kõike, oma kujutelmadega lohutab end, jumala eest! Ja mina ei mõista teda hukka; ei, seda ei mõista ma mitte hukka! Ja seda nelja silma all, mõistate? Ja ometi, mis ilu minus veel on või mis abikaasa ma olen? Ei, näpistas palet.

Siiski sai ta endast varsti võitu. See kõrts, kõlvatu välimus, viis ööd heinalotjadel ja viinatoop, ühes sellega aga ka haiglane armastus oma naise ja perekonna vastu ajasid kuulaja peas kõik segi.

Raskolnikov kuulas põnevusega, kuid haiglase tundega. Ta oli enda peale pahane siiatuleku pärast. Sest mina võin kõike seda tunda… Ja kogu selle paradiisliku päeva oma elus ja terve selle õhtu viibisin ma isegi hõljuvais unistusis: tähendab — kuidas ma kõik korraldan, lapsukesed riidesse panen ja emale raha annan ja oma ainsa tütre häbielust perekonna rüppe tagasi toon… Ja palju, palju Uhise ultraheli ravi See on lubatav, härra… Noh, mu härra Marmeladov nagu võpatas äkki, tõstis pea ja vaatas oma kuulajale ainiti silmanoh, kuid juba teisel päeval, pärast kõiki neid unistusi see on just viis päeva tagasinäppasin ma õhtul kavala pettusega, nagu varas öösi, Katerina Ivanovna järelt kirstuvõtme, võtsin kõik, mis toodud palgast järele jäänud, kui palju just, ei mäleta enam, ja näete, vaadake mind, kõik!

Kuid üürikese aja pärast muutus ta nägu ja mingisuguse silmakirjaliku kavaluse ning tehtud häbematusega vaatas ta Raskolnikovile otsa, hakkas naerma ja ütles: «Täna käisin Sonja juures, käisin raha peaparanduseks nurumas! Aga temale endalegi on seda praegu vaja, eks? Mis te arvate, kallis härra? Sest tema peab ju nüüd puhtust silmas pidama. Raha maksab see puhtus, see eriline, mõistate?

Kas mõistate? Noh, on vaja ka pumatit osta, sest kuidas siis muidu; tärgeldatud seelikud, kingakesed, mingisugused pisut eblakamad, et jalgu näidata, kui veelombist tuleb üle astuda.

Kas mõistate, mõistate, härra, mis tähendab see puhtus? Noh, kuid mina, tema lihane isa, näppasin need kolmkümmend kopikat peaparanduseks ära! Ning joon! Ning jõingi juba maha! On teil minust, härra, praegu hale meel või ei ole? Räägi, härra, kas on hale meel või mitte? Pooltoop oli tühi. Kõlasid naer ja isegi sõimusõnad. Naersid ja sõimasid kuulajad ja ka mittekuulajad, sõimasid muidu niisama, ainuüksi eruametniku kuju vaadates.

Milleks mind haletseda! Mind ei tule millegipärast haletseda! Mind peaks risti löödama, ristile risti löödama, mitte aga haletsetama! Kuid löö risti, kohtumõistja, — löö risti ja haletse ristilöödult! Ning siis lähen ma ise sinu juurde, sest ma ei janune rõõmu, vaid kurbust ja pisaraid! Arvad sa, peremees, et sinu pooltoop sai mulle maiuseks? Kurbust, kurbust otsisin tema põhjast, kurbust ja pisaraid, maitsesin ja leidsin; haletseb meid aga see, kes kõiki on haletsenud ja kes mõistis kõiki ja kõik, tema ainuke, tema on kohtumõistja.

Tema tuleb omal päeval ja küsib: «Aga kus on see tütar, kes kurjategijad kuunarnukid molema kaega end ohvriks kurja ja rinnahaige võõrasema ja võõraste väikeste laste eest? Kus on tütar, kes heitis armu oma maapealse isa, kõlvatu joodiku peale, ilma et oleks kartnud tema julmust? Kord juba andsin sulle andeks… Kord andsin andeks… Ka nüüd antakse sulle sinu paljud patud andeks, sest et sa oled palju armastanud! Seisa koos jalgade ja südamega. Haarake käsi mõlema käega ja viige see üle pea.

Teie käed peaksid olema täielikult välja tõmmatud. Vähendage aeglaselt oma pea taha, painutades küünarnukke. Käivitusasendisse naasmiseks lükake hantlit lagi suunas. Võtke üles kaks kaalu. Hoidke üks käsi mõlemas käes pöidla vastu puusa luudega, nii et teie käsivarred oleksid risti maapinnaga. Lean ettepoole pisut ja ühendage oma tuum. Vajutage oma käsivarre laiendamisega tagasi kaalu.

Hoidke õlavarred oma keha vastu.