Aeglane valu lihaste ja liigestega, Navigeerimismenüü

Tallinn: Kirjastus Medicina; Siiski ei ole tegu haigusega vaid sündroomiga.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Peaaegu alati tehakse röntgen valutavast piirkonnast või lülisambast, mis võimaldab diagnoosida traumasid, spondüloosi ja kasvajaid. Liigeskaebuste korral tehakse artroskoopia ehk liigese sisevaatlus diagnostiline operatsioonmis näitab liigese täpset seisukorda.

Mis seda põhjustab? Geneetilised häired mõjutavad sidekoe maatriksivalke, nagu näiteks kollageenielastiinifibrilliini ja tenastsiini.

Hüpermobiilsus

Geneetilised moonutused muudavad nende skleroproteiinide biokeemilist struktuuri, mis omakorda vähendab kudede tõmbetugevust, mille tulemusel suureneb liikuvusulatus liigestes ning pehmete kudede vigastusteoht. Arvatakse, et LHS-i diagnoosiga inimeste sidekoes leiduv kollageeni esimene tüüp on ülielastne ning seetõttu on LHS-i esmaseks väljenduseks liigeste üleliikuvus. LHS-i klassifitseeritakse pärilike sidekoe häirete kergemakujuliseks ja kõige sagedamaks alaliigiks. Raskemad vormid on Marfani sündroomEhlers-Danlosi sündroom ja osteogenesis imperfecta.

Seega on võimalik, et on olemas ka omandatud LHS, kuid tõestused selle kohta puuduvad.

Olugigi, et kahjutoovaid probleeme võib olla palju, peetakse LHS-i healoomuliseks ning ravile hästi alluvaks seisundiks. Liigeste ja luudega seonduvad probleemid: mittepõletikulised lülisamba ja liigesvalud, alaseljavalud, alajäsemete liigesvalu, eriti põlveliigese eesosa valu, puusa- ja hüppeliigeste valu, sagedased skeleti-lihasüsteemi vigastused näiteks liigesnihestused, entesopaatiad, ülekoormusvigastused, meniski- ja lihasrebendidlampjalgsus, kasvuvalud iseloomulik liigest ümbritsevate pehmete kudede turse Võivad tekkida ägedad liigeste ja liigesümbriste traumad, näiteks sünoviittenosünoviitbursiit ning liigeskapsli, sidemete või lihaste rebestused, mis on eriti sagedased LHS-iga sportlaste hulgas.

Lisaks skeleti-lihassüsteemi sümptomitele võivad esineda ka paresteesiad, väsimustunne, gripilaadsed sümptomid, üldine nõrkus ja halb enesetunne, unehäired, kohmakus ning koordinatsiooniraskused. Pehmete kudede vigastuste paranemine on aeglane ning kuna armkude sisaldab samuti kollageeni, võib paranemine olla mittetäielik.

Igal lihasdüstroofial on talle iseloomulik kulg ja nõrkuse jaotumine. Lihasdüstroofiate pärilikkuse mudelid on erinevad. Esineb ka otseselt lihast mõjutavaid haigusi, mis ei ole pärilikud.

Vahe tegemiseks on oluline täpne diagnoos.

Ehkki närvi-lihashaiguste kõige tavalisem sümptom on nõrkus, võib esineda ka muid nähte nagu lihaste krambid, lihaste kõhetumine atroofia ning valud kätes ja jalgades. Jäseme pikaajaline nõrkus võib põhjustada kaasuvaid tüsistusi nagu liigeste liikuvuse vähenemine kontraktuuridselgroo kõverdumine skolioosjalgade paistetus, lamatised.

Närvi-lihashaigused erinevad oluliselt teistest närvihaigustest. Nende puhul va mõned väga spetsiifilised diagnoosid. Närvi-lihashaiguste puhul ei täheldata ka vaimsete võimete kahjustumist nagu näiteks enneaegse seniilsuse e. Alzheimeri tõve puhul.

Ka ei esine lihashaigetel tõmblusi. Haiguste erinevuse mõistmine aitab ära hoida asjatut hirmu. Kroonilised närvi-lihashaigused on harvaesinevad.

Kui kõigi enam kui 40 diagnoosi esinemissagedused kokku arvata, selgub, et kroonilisi häireid on ainult ühel inimesel tuhandest Närvi-lihashaigused võivad tekkida mistahes eas. Mõnikord on laps juba imikueas kaasasündinud lihashaiguse tõttu nõrk. Vanemaks saades ei pruugi seisund halveneda vaid nõrkus püsib.

Mõned haigused annavad märku just kas lapsepõlves, või noorukieas. Põletiku kahtluse korral tehakse vereanalüüs ja bakterite külv nii põletiku piirkonnast kui ka verest kindla põletikutekitaja määramiseks.

Haigused ja seisundid

Koduse ravi võimalused Trauma korral asetada valusale kohale külm- või jääkott, või kasutada spetsiaalseid kreeme ja aerosoole. Luumurru kahtlusel vastav piirkond lahastada. Lahas peab haarama vigastatud piirkonna ja mõlemalt poolt ühe liigese piirkonna.