Kui valu uhise kokku varises

Õhtute pürgkollane tolm. Oh, et see unenägu oleks mind säästnud! Human Resources for Health 13— Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu. Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata. Tulevikus peame kasutama töörõivaid, mis peale kaitse koguvad andmeid töötaja tervisliku seisundi, ülekoormuse ja kasutatud töövõtete kohta ning vajaduse korral pakuvad välja meetmeid töövõime säilitamiseks.

Mehaaniline avalokitešvara. Uretaan, metall, masinaosad ja elektroonika, Huue galerii.

Aeg Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.

Stressi mõju Tavakasutuses käsitletakse stressi kui negatiivset nähtust, mida seostatakse elustiiliga. See ongi inimese edumeelsuse hind.

Puhverdatud otsigutulemused

Stressi kujundavad eri mõjurid, nt tähtajad, kiire elutempo, ühiskonna surve, ületöötamine. Stress on inimese vaimse tervise lahutamatu osa,3 mille toimemehhanism on seotud organismi geneetilise materjali toimimise seaduspärasuste ja keemiliste reaktsioonidega. Stressi mõju ei piirdu ainult negatiivse mõjuga inimorganismile, stressi seostatakse ka ellujäämisinstinktiga, mis paneb inimese tegutsema kriisiolukorras inimvõimete kriitilisel piiril.

Stress ja ületöötamine on paljude terviseprobleemide põhjuseks. Pikad tööpäevad mõjutavad töötajate vaimset tervist, mis väljendub somaatiliste ja ärevushäirete ilmnemises ja on peamine depressiooni ennustaja.

Nähakse ka tihedat seost stressi ja immuunsüsteemi, kardiovaskulaar- ning luu- ja lihaskonna probleemide vahel. Teisalt kerkib ületöötamise tõttu teravalt päevakorda töö- ja pereelu konflikt, mis loob soodsa pinna lähisuhte ja koduste probleemide väljakujunemiseks.

Tööd saab teha mitmel pool: kohvikus, kodus, kontoris, tehases, töökojas jm. Keskkond võib olla füüsiline, nagu eelnevalt nimetatud reaalsed kohad, kuid keskkond ei piirdu ainult maja, ruumi või esemetega. Iga töökoht kannab endas ka nähtamatut osa, mida me ei näe, kuid mis mõjutab suhteid, meelestatust, käitumist, pühendumust ja valmisolekut minna kaasa uuenduste ja muudatustega. Edukateks organisatsioonideks peetakse selliseid, kus töötajad on partnerid, panustavad ühiselt organisatsiooni eesmärkide saavutamisse, on huvitatud innovatsioonist ja koostööst.

Nii füüsiline kui ka psühholoogiline turvalisus on selle suurepärase tulemuse aluseks. Inimene on tervik, ta soovib näha ja tunnetada end vajalikuna mitte näilikult, vaid reaalselt. Ülesandeid täidetakse siis, kui selleks on antud käsk, vahendeid ei valita ega arvestata töötajate pühendumust ja võimalusi. Eesmärk pühitseb abinõu! Rahulolematus, ületöötamine, tähtaegade surve panevad küll töötaja tegutsema, kuid organisatsioonile on selline korraldus ebatõhus ja lühinägelik — võetakse end kokku ja tehakse, mis vaja, kuid kui see ei ole inimese enda valik.

See jäetakse meelde ja edaspidi üritatakse vältida sattumist samalaadsetesse situatsioonidesse. Kui on valida, kas jääda ettevõttesse või lahkuda, siis parema pakkumise korral langetatakse otsus isiklikest huvidest lähtuvalt. Inimvõimed on piiratud ja nendes valdkondades, kus ärkvelolek ja keskendunud käitumine on äärmiselt tähtsad, näiteks autojuhtide ja lendurite puhul, on sätestatud kindlad piirangud ja tagatud ohutus. Mis aga toimub kontoris, kus ei ole võimalik otseselt mõõta kontoritöötaja füüsilist ja vaimset seisundit ning kus ületöötamine ei kanna endas ohtliku iseloomu.

Kui töökorraldus on puudulik, võtavad töötajad töö koju, kalduvad üle töötama, ei tee piisavalt pause ning kannatavad pidevalt tööst põhjustatud pinge all. Kui valu uhise kokku varises

• Artur Alliksaar
• Meetodid harjade artroosi raviks
• Crunch ja haiget liigeste teismelises

Tekib küsimus, miks inimesed ise käituvad ennasthävitavalt ja miks tööandjad ei võta vastu otsuseid, mis tagaksid organisatsiooni kõige olulisema ressursi — inimese — töövõime. Küsimusele võib anda mitu vastust. Ühelt poolt on selleks juhtide teadmatus, kuidas säilitada töötajate vaimset tervist. See eeldab tööandja tahet, pühendumust ja kannatlikkust.

Esmalt tuleb uurida, siis selgeks saada ning seejärel rakendada vajalikke strateegiaid ja seiremeetodeid — see kõik on pikaajaline järjepidev töö iseenda, töötajate ja organisatsiooniga. Stressiennetuses on takistuseks väljatöötatud programmide keerukus, kõrge hind ning oskamatus määrata, milline programm annab tulemusi.

Seda mõtteviisi muuta on keeruline ja raske, töötajad sellistes organisatsioonides kaua ei püsi, välja arvatud juhul, kui töötajal on töötamisest sama hoiak ja arusaam.

Juhtkiri: Ühine valu - Pärnu Postimees - Tasuline - Pärnu Postimees

Organisatsioonile lõpevad säärased töösuhted igal õhtul, siis kui töötaja sulgeb enda järel ukse. Kriitilistes olukordades on juhile abivahendiks pangakontol olev summa, mis kindlasti motiveerib lühiajaliselt inimesi panustama ja töötama rohkem kui tavaliselt.

Nimetud organisatsioonide töötajad on kõndivad mälupulgad, kes asutusest lahkudes võtavad kogu informatsiooni endaga kaasa ning ühendamisel teise riistvaraga annavad edasi kogu eelmise organisatsiooni teadmistevara.

Vaimne tervis Vaimse tervise küsimused on väga aktuaalsed. Vaimne tervis hõlmab emotsionaalset, psühholoogilist ja sotsiaalselt heaolu. Õhtute kadukollane tolm.

• Koik lihased ja liigesed on haiged
• Ravi valu uhises olal

Õhtute heledalt elukollane tolm. Eelõhtute ägenev tolm. Teostumisõhtute sädelev tolm. Järelõhtute värelev tolm. Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse talumatult kindlaks ja kauniks. Tuleb ingel ja puudutab vett Franz Kafkat lugedes Sa veenad marru sukelduma laeva. Surm heliseb kui muusika-etüüd. Öö kaldal keegi valvet algab aeva, kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd.

Sa oled igatsuse hiigelvõpe, piir, mille taga hing on hirmust tumm. Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb hõõghetki laulma pannud lennulumm. Sa oled karje vaiksest viigisalust, kus vigastatud unelm ravib end ja toibub pettumuse piigivalust, et meenuks taas too targu ununend, kui ammugi sind paaritanud paine, mis seest on ängistav ja väljast umb. Tuul tõukab sind. Sa poolitud kui laine.

Juhtimise võlu ja valu — Sirp

Aga kumb? Ja kes- ja kus- ja milleks-millal-piinu su ümber tiirleb, kiivab, riivab sind. Sa kurbi hõiskeid neelad nagu viinu, ja süda see on vilgukivist lind. Sind krooniv mõte kustub, kiirgub üha ja tulevik on sinu jälgi täis. Sind sunnib taidekirg. See kirg on püha. Saab suureks, kes ta nimel hälbi käis. Asüüliunne hingab sinu virgus, su sügavuste udust kõrguv kõrv, tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus ja põrgut õilmitsema panev põrm.

Juhtkiri: Ühine valu

Su sünge hellus laiub üle taeva, ürgüksildaste ulukite hüüd, mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd. Kuskil ajajõe taga Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao. Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao. Kauge kirgedepüha amuletid mu peos, teist saab selgemaks üha peente kurbuste seos.

Taamal tõrvikuid kõikus. Puhkes tiirane tants. Äkki temasse lõikus mingi õrn resonants. Nägin viibet Su randmes. Loore langes kui lund. Ja ma läksin Sind kandes ja me mõlema und. Teispool kivist terrasse keegi muigavat näis.

Nagu hiilivaid kasse varje kannul meil käis. Nii me läksime. Kuhu, ei me teadnudki veel. Sõnad lämbusid suhu. Lõhnas vaik ja kaneel.

Artur Alliksaar

Kuskil kilkasid pantrid. Kuskil lehvis üks tiib. Oli kutse tas kramplik. Järvel tiirles amfiib. Veel üks kiljatus kaikus. Veel üks löök lõikas vett. Siis see haihtus. Jäi vaikus. Jäi puude ballett. Kesk akaatsiasalu tuulde suudlesin Sind. Tõmbles vaiblevas valus Sinu siupäine rind. Viies tippu me pinge, iga sõõm oli lõõm. Nendest jäigi me hinge mingi rahutu rõõm. Jalavõrude vase tummaks aeg teha võis, kuid on ulmadest rase Sinu leek-ihu õis. Jälle kohtume, kohe siis ent hargneb me tee. Laskub kohinal lohe, viib me õndsuse mee.

Mina rüüpan, Sa kallad, mina aiman, Sa tead, milleks öö langeb alla, milleks piinad on head. Sööstan põlevail sillul, kannul mõõkade helk. Jäävad eludest killud, kuid on kadunud pelg.

Pole põhjust meil kurta, et meid lämmatab äng, kuni südant ei Bat Soviefs, kuni veetleb meid mäng. Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao.

Aga mälu ei hävi, sest et olnu ei kao. Viis minutit viimistletud viisakust Ei tea, kas oled tüdruk, lits või ime, kuid tean, et sinuga on ülihea, kui õhtu tulles on me tuba pime ja sina avad naudinguterea.

Ei uuri ma su püksilõiget, nime, ei sinu soeng Kui valu uhise kokku varises vaimustusse vea. Kuid, teineteist et meie kompasime, Euroopa kaua mäletama peab. Me kaardusime teineteise kaisus, mu pihu alla sattus sinu naisus ja välja kutsus kauni häbiteo.

See oli päiksepaisteliselt sorav. Ma karglesin su kaevul nagu orav ja paika panin surematu eo. Kolm kosmogoonilist etüüdi II Sul on sada salaihu. Igas sada salakihu. Kokku teeb see kümme tuhat. Luited ja luhad. Leegid ja tuhad. Kuhu meid uhab see püha puhang? See, mis praegu nii lõkatab, see, mis praegu nii rõkatab, kartusi milles ei võpata, see, mis praegu nii lõbusalt luikab, see, mis praegu nii tuliselt tuikab, kõigele üleolevalt muigab, ükskord on tuskadetagune, ükskord on valudealune, ükskord on kinni vaevade vahel, ükskord on murede muljuda, ükskord on piinade pillutada, ükskord on kurbuse kiusata, ükskord on vaikuse vallutada, ükskord on kalmugi kahmata Pöörane sära.

Pöörame ära! Ei meid saa säästa. Ei meid saa päästa. Ikkagi särame. Särame ära Oh meid õndsusest õnnetuid!

LIVEstonia Episode 3 EST/ENG

III Kes laulma ja liikuma tehti, ei tea, mis on peatused. Ja nende kohta ei kehti vaikuse seadused. Me huulil on muretu vile. Hing ohtudest võõrdunud. Ses rohus, mis pehme ja sile, jalg pole veel hõõrdunud. Me loomadel aiateedel end laseme lakkuda. Kui palju see lopsakas Eeden küll rõõmu võib pakkuda! Ja madu ei kiusa meid taga ja õun ei vii patule. Me oleme täiesti vabad ja hajali natuke.

Ja niiviisi meie ei märka, et ududest hallidest nüüd ligineb keegi, kes ärkas me meeletuist trallidest. Me hüppeist ja naerust ja kisast ei jõua veel jahtuda, kui kohal on rohtaia isand, ja palub meil lahkuda. Juuni Antidolorosum Taas taganeb sind lämmatanud valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid.

Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu, kuid hüljatultki armastada said. Sa katsumuste koledusi talud niikaua, kui sus virgub unelmaid. Tean, midagi maailmas pole kaduv, kõik naaseb kaudu kummalisi radu, surm ainult olemisest teise retk.

Nii läbib inimhingki rännu pikkust ja imades säält jumalikku rikkust ta täiuslikumaks saab iga hetk. Üksinduse randadel Mõnikord kujutelm endaga viib su läbi maailma, mis magab. Mäletan, igatsus ringutas tiibu mu tolmunud künnise taga. Kuidas mind kutsus ta lummurinime hukutav imepära! Ma seisan ses elus kui pärli ees pime ja ometi naudin ta sära.

Prindi Juhtimise võlu ja valu Kindel finantsplaan ja ärimudel ei taga edu, jätkusuutlikud organisatsioonid peavad keskenduma ka pehmetele väärtustele, looma inimese füüsilist ja vaimset tervist toetava töökeskkonna. Mida pikemat aega mõju kestab, seda tugevamini kujunevad välja harjumused ja mõnel juhul ka sõltuvus. Elades igapäevaelu, kui kõik sujub ootuspäraselt, töötame soovitud ametikohal ja teenime rahuldavat sissetulekut, loome ühistele põhimõtetele ja sarnasele mõtteviisile tugineva sotsiaalse ja professionaalse võrgustiku ning kõik tundub korras olevat. Üldjuhul ollakse saavutatuga rahul. Kuid mis on rahulolu hind ja mis juhtub siis, kui ühel päeval harjumuspärane maailm kokku variseb?

Mäletan, heledas hommikupuhtes tõusin kui pakatav rohi, aldina valu ja valguse suhtes, rõõmus, et tajuda tohin kõike, mis tundeile tarmukust annab: kevadepuhanguid noori, mängurikirge, mis õlgadel kannab sõnatu kurbuse loori, pahe ja vooruse võitlusenimbust rahutuil otsisklusretkil, joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus eneseületushetkil. Magusalt läbi mu loomuse põikus üksolek mulla ja tõega, milles peab sobima võluga võikus lihtsalt kui lihase õega.

Kirjas on öeldud, et armastus käitub sageli veidralt kui varas: siseneb vargsi ja võitjana läitub südames andumisaras. Võrdsetes annustes õndsust ja valu küpseb ta mürgiseis tarjus. Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu käib oma suuruse varjus. Mustade merede metsikuil rannul maastik on ohtlik ja teetu; sääl oma pühima unelma kannul hulgun kui jumalast neetu. Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule mu hõõguvaid helitiraade. Nad lendavad tagasi väsinud suule, nõutuse nukrusest saadet.

Kasutult kaovad kui unenäopaines parimad päevad ja püüded. Pilvini paisuvas jäikuselaines lämbuvad uppuja hüüded. Ag, et ma pihin ja kellegi juures ei ole mu avalust vaja.

Hüljatult ebalen sünguses suures vaikima manatud ajas. Meeletud tähed mu ulmaderiigist purskuvad-kustuvad aeva. Ah, miks küll ilusaim laulude liigist peab lauldama hukkuval laeval Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab pimedas kuristikus, ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab me südame õnnetu rikkus. Kannatus, laulude taevasse kõrguv, see on mu valvusetähis, majakas, tõotust ja lohutust nõrguv, võrratu lootuse lähis.

Teadvus end ahtasse teokarpi suleb, hing ent on virge ja vaba, just nagu taipaks ta seda, mis tuleb talve ja hangede taga. Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga Sinu andides, kirerangides, mõttetangides, vaevlevais, kaevlevais, aimlevais, raevlevais vangides elab edasi vabaduse ideaal. Olid ikka, oled ikka, jätkud ikka igal ajastul ja maal. Sügaval su sülelohus malbub iga ülekohus. Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal.

Oled tulihänna raksuv rünnak, suuri varandusi varjav seek, kihutab mu kihku sinu kämmal, mis on loitev loits ja libaleek. Vahel arvan, et ma sain su kätte ja võin lõpuks täita hingekruusi, kuid sa ühe mürgitad mu lätted, et ma avastama peaksin uusi. Ikka murrad sa just siis mu lille, kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu, ja ma värisedes kummargille vajun vastu sinu uhket lõõmu, mis on ühteaegu tee ja teetus, kramplik keeldumus ja sundiv Kui valu uhise kokku varises.

Olen sinust nõnda võimsaks neetud, et mus eluks saab su tappev tukse. Seitse etüüdi 1. Ütle, kas süda ei ole siis meri, täis tunnete uppuvaid laevu; kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri külvame, lõigates vaevu?

Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus. Tuul julgustav juukseid sul silus. Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus. Elada siiski on ilus! Su südame sädemesammast ligipääsmatul saarel nägin otsekui nälgiva murdja hammast all tõtakalt tühjuva taevakaare.

Kuidas ma sattusin randa, isegi enam ei taipa. Lained võinuksid kanda praegu mu laipa Sosinal vestlevaid kive kohtan kesk juurdlevat rohtu. Õhtust, mis vihaselt pime, kõiksugu ohtusid johtub. Aga sinuveetluses keedes heidan eemale hirmu ja halina. Kõige raskema rahutuist teedest tahan minekuks valida. Näen kalureid mereseljal.

Paljud küsisid, et kuidas te nii tugevad olete? Kui see on su ainuke võimalus, sa ei mõtle, vaid lihtsalt tegutsed ja oled, sest peab," ütleb Karoliine. Kui Põseke viidi intensiivravisse, pidi Karoliine tema juurest lahkuma. Nüüd sain olla kella 12st kella 19ni, pärast seda pidin lahkuma," meenutab Karoliine nukralt. Lootus oli väike Põsekese haigus kulges tõusude ja mõõnadega. Vähk kord taandus, kord hakkas jälle vohama. Selle aasta märtsis tekkis infektsioon, mis andis haigusele nii palju hoogu juurde, et see muutus eriti agressiivseks ega allunud enam ravile.

Pidime mõtlema ja andma enda nõusoleku. Leidsin, et kui ei proovi, ei saagi teada," ütleb Karoliine. Kuna seda ravi haigekassa ei kompenseeri, siis küsiti raha lastefondist, kes oli varmas aitama, kuid paraku oli juba liiga hilja. Tema jõud oli otsas, süüa sai läbi toru. Ehkki näidud läksid justkui paremaks, muutus seisund halvemaks," räägib Karoliine.

Tolle kevadpäeva hommikul, mis jäi Põsekesele viimaseks, helistas Karoliine haiglasse, et uurida, kuidas laps magas — öeldi, et hingas väga halvasti: "Läksime sinna, intensiivraviosakonna arst ütles, et laps käis röntgenis ja tal on tekkinud südamepuudulikkus. Sain osakonda tema juurde, Kristo oli haige, ütlesin, et ära väga ise tule, laps võtab kõik pisikud külge, aga ta tahtis teda näha.

Helistasin ämmale, et ta tuleks Kui valu uhise kokku varises toeks. Küsisin, millal tohin tagasi tulla. Paluti helistada. Helistasin, öeldi, et helistage kümne minuti pärast uuesti. Lapse seisund halvenes kohe, kui lahkusime. Ta pandi kunstlikku koomasse. Tuli oodata palati ukse taga. Aeg läks ja kui Karoliine nägi arsti tulemas, mõtles ta, et tütrel hakkas parem ning lõpuks lastakse tema juurde. Lastigi, ent põhjus oli kurvem. Läksin tütre juurde, viis minutit tema süda töötas, teda elustati ja nii kui seisma jäeti, jäi ka süda seisma… ja siis oligi kõik — nad ei saanud rohkem meid aidata.

Organism ei pidanud sellele kõigele vastu," ei suuda Karoliine pisaraid tagasi hoida. Lihtsalt nii raske on," lausub Kristo ja vaatab ainiti inglikujukeste keskele asetatud pilti blondist naeratavast tütrest, kes sai elada vaid aasta ja kolme kuu vanuseks: "Nii raske on, mõtled ja mõtled.

Esimene aasta tulebki kuni sünnipäevani ilmselt kõige raskem, iga väiksemgi asi meenub. Me võitsime küll mitmeid lahinguid, aga kaotasime suure sõja.